15 oktoober 2018

Lucilla omanik Ernald Leppik: "Ma annan sind oma koera päästmise eest kohtusse!"

Elus tuleb kõik asjad läbi kogeda ja täna sain ebameeldiva kogemuse võrra rikkamaks, milleks ma tõtt-öelda üleüldse valmis polnud. Olen üsna emotsionaalne ja impulsiivne tüüp, aga endast välja suudavad mind viia vähesed. Jõgisool auto alla jäänud koera omanikul Ernald Leppik'ul see täna hommikul igatahes õnnestus.

Nüüd aga kõigest järjekorras. Loomapäästegrupi abiliinile helistas 12. oktoobri õhtul kella seitsme paiku Kristel Sutt, kes teatas auto alla jäänud koerast.

"Ta läheb mu eest ära ja kardab. Ta ei saa liikuda ja seetõttu ainult roomab! Mida ma teen?"

"Lülita autol ohutuled sisse ja pane masin koera ette seisma, et teised uuesti üle ei sõidaks. Seejärel mine ta poole ja las roomab teepervele. Ära ise näpi, sest vigastatud loom võib valu tõttu hammustada. Ole ettevaatlik, sest praegu on pime ja autojuhid ei pruugi ka sind märgata. Enda ohutus eelkõige!", pakkusin järjest juhtnööre, sest arvasin nad Pärnu maanteel olevat.

"Kas te saad talle järele tulla ja palju umbes aega läheb?"

"Praegu vedas, sest olen Mustamäel liikvel ja saan kohe sõitma hakata. Olen kohal umbes 15-20 minutiga."

Pärnu maanteel nad õnneks siiski polnud. Kristel leidis Lucilla mõnisada meeter eemalt Jahi teelt. Tõenäoliselt pauk toimus ikkagi suurel teel, kus täna veel 110 km/h lubatud kiiruseks on. Tagakeha lohistav Lucilla mind väga ei peljanudki ning lasi autosse tõsta. Tagasiteel helistas keegi mees.


"Kuulsin just ühe naabri käest, et võtsite Jõgisoolt koera kaasa. Kas ta on selline tumedam ja ...?"

"Ei ma pimedas näinud. Ta oli teepervel ja ilmselt tahaotsa paugu saanud."

"Mis te temaga nüüd teete?"

"Viin kliinikusse"

"See võib minu koer olla. Mul on kadunud juba teispäevast saati."

"Tulge siis Mustamäe tee 44 Loomade Kiirabi Kliinikusse. Ma viin ta sinna ja eks seal selgub kas on teie koer või mitte. Teate ikka seda kohta?"

"Tean küll, ta on seal enne ka käinud."


End Ernald Leppikuks nimetav härra jõudis kliinikusse üsna pea pärast mind. Lucilla oli veel ooteruumis kanderaamil lamamas. Ernald jäi uksel seisma nagu soolasammas ja esimese hooga hakkas nutma. Seejärel läksime koos juba Lucilla juurde. Natuke häiris mind see, et koer ei rõõmustanud mitte raasugi, aga kirjutasin selle vigastuse arvele.

"Ta jooksis juba teisipäeval ära. Nii kui metsast paugutamine pihta hakkas, tegi Lucy minekut. Ta nii kardab tulistamist ja on ennegi ära jooksnud ning viga saanud. 

Käisime siis Saue kliinikus õmblemas, sest aia alt läbi ronides tõmbas ennast lõhki. See võis ilves ka olla. Olen meie metsas ilvest mitu korda näinud. Metsas peab selle paugutamise ära keelama. Need jahimehed ajavad mind nii närvi!"

"Mu enda koer samasugune ja on ikka tegu kui mõni kõmakas käib.", noogutasin mõistvalt kaasa.


"Palju see maksma läheb? Mul on praegu rasked ajad, töölt sain lahti ja vend suri ka hiljuti ära! Ja täna on veel 12.oktoober - neetud! Kõik halvad asjad juhtuvad mul ainult oktoobris! Nüüd on vaja koera eest ka veel maksta, aga raha pole!"

"Küll me ära klatime, aga pärast annad jupphaaval tagasi, sest meie põhikunded on ikka mets- ja hulkuvad loomad, kelle eest ei maksa keegi sentigi. Omanikud vastutavad oma hoolealuste eest ise, aga aitame igati kaasa, et nad ravita ei jääks."

"Jahimehed peaksid teile selle tagasi maskma! See on nende süü, et ma nüüd sellises olukorras olen! Kui palju see arve täpselt läheb?"

"Ei seda oska keegi täna öelda. Ortopeedi pole ju majas."

"Nii neid asju küll ei aeta, et isegi arvet ei osata öelda! Ja miks ta üldse siia tõite kui arsti nädalavahetusel pole?"



Lucilla lamas süüdlaslikult maas ega saanud ööd ega mütsi me jutust aru. Siis jõudis kätte aeg röntgenisse minna. Seal selgus ka vigastuse ulatus. 


"Käpaluu on puru ja kusjuures kildudeks ka, aga selle saab korda. Sisikonnas on õnneks kõik korras ja organid kahjustunud pole. Luumurd pole primaarne ja praegu on vaja põletik ning valu maha võtta. Padi käpa all tahab ka õmblemist", rääkis loomaarst Nikolajs Oborins meile ülesvõtet näidates. "Kindlasti tilguti alla kohe ja vereproovi peame ka tegema!"

See jutt ei meeldinud Ernaldi kohe üldse.

"Järgmisel nädalal on juba hilja luumurruga midagi teha, sest tuleb gangreen. Nii neid asju ikka ei tehta!"


Viisime Lucilla haigla poolele ja asetasime puuri. Korraga tuleb loomaarst Nadežda Kubetskis ja haarab mu varrukast.

"Me ei taha sellele mehele koera tagasi anda - ta suhtumine on kuidagi närviline ja väga imelik."

"Ei peagi ju andma ja koer jääb ööseks siia, sest protseduure on vaja teha. Vähemalt üks öö peab siin küll olema. Kui arvate, et kauem, siis jääb kauemaks, lihtne!"

"Ta tahab kohe ära viia! Ta on ju peremees!"

"Mis asja? Praeguses seisus või? Ma lähen räägin temaga ise. Ta on sama palju peremees kui sina või mina! Kiipi pole, registrit pole! Koer ta peale ei rõõmustanud!"

Härra Ernald Leppik oli ilmselgelt pahane kogu maailma peale.


"Ma võtan ta kaasa jah. Siin pole ju praegu arstegi ja järgmisel nädalal vaatame edasi!"

"Ta vajab järelvalvet ja hunnikus protseduure, seega ei lähe ta kuskile!"

"Seda otsustan ikka mina!"

"Teie ei otsusta midagi! Mina leidsin selle tundmatu koera, keda te väidate enda oma olevat. Koer on kiipimata ja kas te üldse saate tõestada, et koer teie oma on? Eelmise haigusloo juures seisab hoopis Jane Leppiku nimi, aga ega seegi omandisuhet juriidilises plaanis veel tõesta!"

"Miks see nimi muudetud pole? Nii neid asju küll ei aeta! Jane lasi juba neli aastat tagasi jalga ja võttis oma kaks koera kaasa. Selle jättis mulle."

"Kliinik ei peagi teie eraelu teadma ning kohtume homme sel ajal kui Lucillale järele tulete. Punkt."



Laupäeval oli härra Leppik juba üksjagu rahulikum. Tõin tagaruumist süles Lucilla ja arst andis sel ajal Ernaldile kotitäie ravimeid:

"Neid annate kolm korda päevas. Kui võtta ei taha, siis andke koos söögiga."

"Lucilla sööb ainult kord päevas õhtuti. Päeval ei saa neid anda!"

"Te peate neid andma. Kas saate hakkama? Siin on valuvaigistid ka."


"Saan-saan, muidugi saan - ma olen loomakasvatust õppinud!", torises Ernald tusaselt ja jätkas kirumist. "Ma olen praegu töötu ja käin siinsamas lähedal proovitööl. Kujutad ette ja mitte üht dokumenti see firma minuga ei teinud. Kõik jamad juhtuvad alati oktoobris ja nüüd see koeraarve veel ka."

"Leina venda ja aitame Lucy jalule. Keskendu sellele ning küll me ära maksame. Pärast annad kasvõi kümnekas kuus tagasi." 

"See ei meeldi mulle üldse, aga mida siin ikka teha? Mul Facebooki pole, aga tütar helistas kohe kui koeraloo üles panid. Naaber sõitis ka minu juurde teatama. Ta pole väismaalane. Imelik, sest senini polnud me kunagi poolt sõnagi vahetanud. Mis häda tal nüüd tulla oli?"

"Aga lähme laiali ja kohtume esmaspäeval siin kui Lucy tagasi tood. Saad sa toodud või tulen appi."

"Küll ma saan. Mul hakkab tööpäev kell kaheksa ja enne seda toon ära."

"Väga hea ja ma olen kohal, sest kinnituskiri on vaja arve tasumise kohta kliinikule anda. Enne seda ei toimu midagi."

Täna hommikul kliiniku ette jõudes oli Ernaldi hall Toyota Avensis juba luuk lahti treppis. Jumal tänatud, sest kartsin isegi, et paneb kutsa magama või ei too üldse. Mees oli parasjagu koera sisse viinud ja seisis administraatori laua juures. Läksin kliinikusse ja teretasin.  Vastu teretas vaid vanemassistent Kairi Pärtel. Lucy omanik põrnitses tigedalt lauda ja vältis mu pilku. 


"Kuidas teil läks?", pärisin Ernaldilt.

Ernald vaatas mulle kissitades otsa, pilk täis viha ja põlgust ning lihased ühel näo poolel tõmblemas:

"Mul läheb alati hästi!"

"Ma pidasin silmas kuidas Lucy nädalavahetuse üle elas?"

See tõmbas Ernaldi täiesti käima ja mees lausa karjus vastu:

"Ära sõida mulle sisse! Koeral on minu juures alati hästi!"

"Kuidas palun? Ma küsisin ainult koera tervise kohta!"

"Ära sõida mulle oma iseloomuga sisse! Pole sinu asi kuidas võõrastel koertel läheb! Mina vastutan ta eest ja saan hakkama. Ma annan su kohtusse!"

"Mille eest sa kuradi tänamatu mölakas?", ei hoidnud ma ka ennast rohkem tagasi. "Sa oled vastutustundetu peremees, kelle koer ennegi pihta saanud ja omapäi ringi jõlgub!"

"Pole minu süü, et paugutavad. Ja see oli ilves, kes viga tegi, aga pole sinu asi. Ma kutsun sulle praegu politsei. Mine siit kliinikust minema õue suitsu tegema!"

"Mille eest politsei? Et su koera aitasin või?"


"Koera polnud vaja aidata! Ma saan ise hakkama ja ma pole vastutustundetu! Tule vaata ise mu koju ja näed, et mu koer elab paremini kui sa ise!"

"Ise ütlesid ju, et said töölt lahti ja raha pole!"

"Sind ennast lasti lahti!"

"Kuskohast mind lahti lasti?"

"Pere juurest ja igalt poolt! Ma tean küll su kohta kõike! Mul pole su raha ja abi vaja ning maksan kõik ise kinni! Ära muretse võõraste loomade pärast vaid tegele vajalike asjadega!"

"Nagu näiteks?"

"Keelusta metsades jaht ja paugutamine ära! Vat sellega tegele ja nüüd kao siit minema või ma kutsun politsei!"

"Pole minu võimuses jahti keelustada , aga mine õige persse ja sa oled ikka täitsa loll!"

"Mine ise persse!"

Taolised vennikesed tuleb ikka üles filmida, et hiljem tunnismaterjal lolli jutu kohta varnast võtta oleks. Mu moblat nähes taltus herr Ernald hetkega ja oli vait nagu kult rukkis.


Kliinikust lahkudes oli tõesti selline tunne, et igasugune loomade päästmise tahtmine on otsas, mis otsas. On ikka kuradi tõbras! 

Samas ega loomad ju süüdi ole ja neid mõne ajuvigase pärast hätta jätta oleks väga ülekohtune. Kaheteist aasta jooksul pole taolist asja veel juhtunud, et loomaomanik, kelle elukas sai ää päästetud, sind persse saadab või kohtusse lubab anda, aga nagu öeldakse, siis alati tuleb see esimene kord ja nüüd on see siis käes!

Ernald Leppik on vihane ja pahane kõigi peale! Vihane loomaarstide peale, vihane eksabikaasa peale, et see ta maha jättis, vihane autojuhi peale, kes koerale otsa sõitis. Vihane Lucilla peale, et auto ette jäi. Vihane naabrimehe peale, et see tuli talle koerast rääkima. Vihane uue tööandja peale, et see katseaja lepingut ei teinud. Vihane jahimeeste peale ja kuri Kristel Sutt'i peale, et too ta koerale abi julges kutsuda. 

Minu peale ta vihane pole vaid mind mees lausa põlastab. Mille eest? Selle eest, et ta koera kliinikusse viisin ja olime valmis arve tasumisega aitama! 

"Mine tõesti persse Ernald Leppik ja ma ei imesta üldse, et naine su maha jättis ja ka koer plehku tahtis panna. Äkki ongi selle loo kõige suurem ja kurvem viga see, et Lucy sinusuguse juures peab edasi elama? 

Kohtumiseni kohtus jobu! Seda muidugi juhul kui sa leiad mõne seadusepügala, mille järgi mind antud juhul üleüldse süüdistada saaks!"