1973 aastal noor Plaanikomitee partorg Valner abiellus, aga pidi kahjuks üsna tihti mööda me ääretut Nõukogude kodumaad pikkades komandeeringutes viibima. Naisuke Zinaida oli kodune ja iga kord kui Valner naases oli titt majas.
"Kelle laps ja miks ta meie kodus on?"
"No lasta olla! Kas ta siis segab sind?"
"Ei sega!"
"No lasta siis olla ...."
Aeg on edasi läinud ja Zinaida ammu unustatud. Nüüd on mul nooruke silmarõõm Leida, kes üsna tihti ka külas käib, aga näikse, et mõningad asjad ei muutu isegi uue riigikorraga. Sel nädalal võttis ta teema üles:
"Ma võiksin lausa siin elada! Oi, nüüd ma ehmatasin su küll ära. Ma ei mõelnud niimoodi"
"Ära jahu tühja naine ja mind vanat kommunisti juba ei peta! Just seda sa tahtsidki öelda, et hakkame koos elama, aga millest selline rutt?!"
Leida on viimastel nädalatel üksjagu "paisunud" ja tema iseäralikud maitseeelisused nagu vorstisaiale mee määrimine, õunale sinepi lisamine ja pargis hapuoblikate meeletu alla kugistamine, on viinud mind tarka meest järgmisele loogilisele järeldusele - minu temake on lapseootel, kuigi me seksinud pole. Nii ma otse pärisingi:
"Oled sa rase mu arm?"
"Olen jah! Sa pole ju lapse vastu. Ta võtab vähem ruumi kui su koer Ruudi ja sööb ka vähem. Kas ta segab sind? Las ta olla!"
"Mis seals ikka, las ta siis olla pealegi ......"
