Oli memmel-taadil ka lehm ja siga ja hirmus palju hanesid. Linnud olid niisama silmailuks, mitte söögiks. Vana oli hella südamega mees, aga sea lõpetas igal aastal ikka ära, kuigi äärmiselt vastumeelselt. Seda tööd oskas ta aga hästi - üks noahoop ja loom oligi surnud! Ei mingit piinlemist!
Ühel heal päeval oli aga vana isahani haiglane ja liikus vaevaliselt. Tema haarem ümbrises teda ja üritas jalule aidata. Paar päeva hiljem võttis taat linnu ja otsustas ta vaevad lõpetada. Läks hani süles paku juurde, võttis kirve, aga siis toimus midagi ootamatut - emaslinnud tulid ja panid kordamööda oma päid pakule justkui endid asemele pakkudes ja isaslinnu eest paludes. Taat sülitas ja viskas kirve maha. Seejärel linnu ka.
"Kuradile käi! Mina sind tappa ei suuda ja piinle siis edasi! Lollid eided oled naiseks võtnud!"
Hani aga ei piinelnud ühti ja mõne päeva möödudes oli haigusevimm kadunud ning nii ta siis muudkui patseeris naistearmee truult saatmas. Oli ju uskumatu ja kihvt lugu?
