"Jeee, siin on tõesti vaikus ja rahu!"
Näete ja kuulete ise videost, millist põrgulärmi ma viimased nädalad taluma olen pidanud! Kell on üheksa õhtul! Ma nõuan vaikust! Mul on inimesena selleks õigus!
Aga see pole veel kõik. Maja juurde tulevad ka hüljatud näljased lehmad ja röögivad meeleheitlikult "muu-muu"! Vähe sellest! Neil on praegu ka kutsikad, kes teevad samamoodi "muu-muu", ainult, et niiii peenikese häälega, mis lausa lihast läbi lõikab! Kõik põllud on siin tegelikult hüljatud lehmi ja hobuseid täis. Rõve koht!
Varahommikul tulevad mingid jäledad pikkade jalgade ja nokkadega hallid linnud, kes on raudselt lastele ohtlikud. Need ei tee "muu-muu", aga nad huilgavad kuidagi väga ebaloomulikult. Kindlasti on haiged, aga loomakaitsjaid pole kuskil! Annetusi aga küsivad küll! Variserid! Alfred Hitchcock’i „Linnud“ on võrreldes selle õudusega leebe armastus- ja loodusfilm!
Ma olen täiesti magamata ja närvid on läbi nagu politseikoeral. Juba homme tulen Vabaduse väljaku kõrvale künka otsa telkima, sest seal on raudselt vaiksem ja rahulikum.
"Ärge minge maale puhkuma! Õppige minu vigadest!"
Ma olen täiesti magamata ja närvid on läbi nagu politseikoeral. Juba homme tulen Vabaduse väljaku kõrvale künka otsa telkima, sest seal on raudselt vaiksem ja rahulikum.
"Ärge minge maale puhkuma! Õppige minu vigadest!"
