Eile hilisõhtul annab mobla tuluke märku, et olen kellegi kõne maha maganud. Lausa sõnumgi on tulnud: „Helista kindlasti tagasi, palun!“, tundub üsna meeleheitlik. Jessssss! Helistajaks oli ei keegi muu kui Kertu Jukkum ja kella 11 paiku tulnud kõned ei saa ju tähendada midagi muud kui …………...! Lõpuks ometi on see „pidur“ aru saanud, et ei suuda ilma minuta elada! Käte värisedes ja särasilmi valin tagasi, aga kinnine toon ja nii oma viis korda järjest. Oookey, suur on mu ootus-lootus ja seda aega mil jutupaunik lobiseb tuleb kasulikumalt kasutada. Siva-siva habe aetud ja pesus käidud ning valin tagasi. Sedapuhku neidis isegi vastab. „Aloha, mis siis mureks nii hilisel tunnil?“,on mu esimene küsimus. Vastus „söödan siili“ ei tõota just head, aga egas ta siis ometi sellepärast keset ööd helistanud. Kohe sai selgeks, et laulusalmi "veel kord silitada siili", sedapuhku ma ümiseda ei saa, sest Kertul oli hoopis suurem mure hinge peal. „Kuulsid sellest kutsikatehasest? Seal oli õudne, ma käisin seal, tulin nuttes tagasi, kohe vaja midagi teha!“, tuli jutuvalang justkui kuulipildujast ühe hingetõmbega. Kuulsin-kuulsin, juba nädal tagasi kuulsin, aga algse teavitaja poolt pole laekunud veel ühtegi kirja, et edasi tegutseda. „Kuidas me selle probleemi lahendame? Läheme kasvõi kohe sinna ja päästame kutsikad ära!“, nõuab Kertu. Ei noh, öösel me nüüd küll kuskile ei lähe, olin täiesti veendunud. Pakun välja, et ehk ajaks asju siiski ametlikult ja teavitame veterinaarkeskust. Kertu on vastu, sest see polevat teps mitte kõige kiirem variant ja koerad on selleks ajaks juba kümme korda surnud kui inspektori-onkel kohale jõuab. Pakun seepeale, et kui koera-laste seisund on eluohtlik, siis võiks juba koos pollaritega minna. Kertu on nõus, aga siis meenub mulle kurikuulus Laitse kutsikate päästeoperatsioon, mille käigus prokuratuuri tainapead käskisid koerad varjupaika viia ning see sai enamusele neist ka saatuslikuks. Jääb ära, aga mida siis teha? Jääb üle ainult meedia ja avalikustamine, aga kes oleks suuteline ja tahaks ka korralikku lugu teha, mitte kolmerealist või kaheminutilist „tavalist uudispasteeti“? Loomalood nõuavad ju lisaks kirjutamisoskusele ka hinge ja empaatiavõimet! Pikk vaikus ja lõpuks lubab Kertukas sellest oma blogis ise kirjutada. Omaette küsimus muidugi palju seda loeb, aga ega suvel, mil chill-grill ja murumängud hoopis aktuaalsemad, see loomade väärkohtlemine ka enamust suurt huvita. Kertu lubas igatahes loo kirja panna ja mina „lekitan“ juhtumi ka Õhtulehele, sest seal on praegu parasjagu paar tüüpi tööl, kellele loomade heaolu näikse korda minevat. Mõeldud-tehtud! Kertu on muidugi sihikindel ja tahab, et ma ka ise pilgu peale viskaksin enne kui „väga lammutame“ kukume. Eks tuleb siis minna, aga küllap võtame mõne ametipulga siiski kaasa, sest need 15 kutsikat võime ju ära päästa, aga „koerapaljundaja“ võtab ju kohe uued ning selle vältimiseks oleks ta vaja ikke korralikult paika panna.
Lõpetuseks küsin, et kas millalgi ka see aeg kätte jõuab kui ta helistab keset ööd palju normaalsematel põhjustel nagu a la „ma tulen ööseks sinu juurde või tule ööseks minu poole“? Kertu lubab, et kindlasti tuleb, aga …………………… enne päästame kõik hädasolevad loomad ära. Perset Roosi! Siis jääbki ju ära, sest ega need piinatud loomadekarjad otsa lõpe.
Kus kõik juhtus ja mis koertest edasi sai, lugege ehk juba järgmisel nädalal Kertu blogist: http://kertujukkum.blogspot.com/
