Sulo mainis mu üleskutse peale arvutid kinni lüüa ja õue minna väga õieti, et ega see suurt päästa, sest Facebooki saab ju erinevate tehnikavidinatega igale poole kaasa võtta ning kiusatus teatava aja tagant kontrollida, mis kontol toimub, on suur. Ja tõsi ta on. Jalutasin Pirita promenaadil paar nädalat tagasi ja minu ees kõndisid noored teineteise ümbert kinni hoides. Kõik tundus üsnagi loomulik ja kui kasutada Iffi laulusõnu, siis „täpselt nii nagu peab“. Üks asi tundus aga veider ja nimelt see, et nende pilgud polnud pühendatud mitte teineteisele vaid tuima järjekindlusega jõllitas ja näperdas kumbki oma moblat. Ja nii nad kõndisid pikalt-pikalt mu ees. Pagana napakad! Suvi on käes, valged ööd –suudelge, puudutage teineteist ja nautige seda aega. Aga ei! Teada saada mis pildi keegi parasjagu üles pani või mida hommikuks sööb, on ju ikka tähtsam kui kõik muu siin ilmas. Võib-olla teen ma ka liiga, sest äkki noored mobiilide vahendusel just õrnusi vahetasidki. Tänapäeval pidavat ju näost näkku suhtlemine raskusi tekitama. Lisaks ei saa läbi telefoni ka rasestuda ega suguhaigusi, aga mida ma va penskar sellest ka enam tean.
Tegelikult kogesin möödunud kevadel ise sama kui olin ühel sõbrantsil Soomes külas. Mõnus õhtu, kaks inimest paljalt voodis pikali ja tähtede seis tõotas paljut, aga iga kuradima aja tagant tegi temakese mobiil piiks-piiks! Ja kohe kindlasti pidi ju vaatama, et mida kirjutakse ja seejärel vastama. Sinna see romantika läks ja ilmselt tuleks mul mõni kehaosa maha võtta, et tulevikus enam liiga palju ette kujutama ei hakkaks. Nautisin sealset külalislahkust oma paar nädalat ja ega need muud päevadki suurt targemad olnud – jalutasime Vuosaari rannal – piiks-piiks, vaatasime filmi – piiks-piiks, sõime hommikust-piiks-piiks, läksime ta emale külla-piiks-piiks, läksime magama – jälle piiks-piiks jne jne!
Äkki on mul midagi viga, aga raskelt üle viskas lõpuks. Nii palju oli muidugi kasu, et nüüd ta lülitab telefoni hääletu peale ja jummal tänatud, sest sellele piiksutamisele järgneks varem või hiljem mulle omane räige naisepeks! Üks huvitav tähelepanek aga veel. Kõiki neid teisel pool võrku mobla otsas rippujaid ja piiksutajaid kutsuti „sõpradeks“ ja see olevat ju normaalne et sõbrad omavahel „suhtlevad“. Ongi normaalne, aga mulle tundub, et sõpruse mõiste hakkab deformeeruma ning mingid inimesed, kellega vaid nädal aega on sõnumeid vahetatud, ei kvalifitseeru kindlasti sõpradeks! Mul endal on oma 10 000 tuttavat ja kätt on surutud nii kohaliku kodutu kui vabariigi presidendiga, aga kindlasti pole nad ju sõbrad, feissari inimestest, keda kunagi pole näinud, rääkimata. Feissari eelmisel kontol, mis ära kaaperdati oli mul 5000 „sõpra“, praeguseks on uuel kontol napi paari kuuga ligi 1100 inimest sõbralisti kantud. Kui paljusid aga tegelikult huvitab, kas ma olen terve või haige, elus või surnud või kuidas üldse omadega hakkama saan? Aus vastus on see, et küll neid inimesi ka on, aga absoluutset enamust see ei koti. „Feissari Heiks“ suri eile ära. Ka mõni mõis, aga komme nõuab kaastunde väljendamist ja jagamist „Mul on nii kahju!, Kaastunne lastele! Oujeee, kohe pisar tuleb liigutusest silma, aga nagu juba öeldud, siis mida mina va penskar ka tänapäeva sõprusest või suhtlusest ülüldse tean.
Ja siis veel sõnumid. On olemas terve hunnik inimesi, kes armastavad suhelda vaid sõnumeid toksides. Kuulge rähnid ja teised koputajad, ma vihkan sõnumite toksimist! Arvutis veel võib, aga mobiilis, jääb ära! Sellel on tegelikult ka lausa praktilised põhjused, esiteks mu suured näpud ja mobla väike klaviatuur ei saa omavahel eriti hästi läbi. Teiseks parandab telefon ka teksti oma suva järgi ja kui üle ei kontrolli, siis on jama kui palju. Näiteks oma kiisut kliinikusse viivale ja transpordiabi vajavale prouale saadan sellise kirja: „ Pr. Kits. Kas saaksite kassi selleks ajaks kinni panna kui tulen?“ Ja mis ta kätte saab? „Pr.Lits. Kas saaksin teie kassi panna kui tulen?“. Palju õnne ja Loomakaitse Liidu juhilt sellist kirja saada on ju tore ja ainult tore. Eks ju? Lisaks pole ka nägemine enam see ja takkaotsa peab ka selle suhtlusvormi puhul tänaval või metsavahel lausa seisma jääma, et kirjakesega ühele poole saada.
Andke andeks aga ei sobi mulle see kohe üldse mitte ja siit ka lubadus - vähemalt selle suve lõpuni lülitan telefoni andmeside välja ning kuradile kogu feissar ja kuradile sõnumid. Kui tahate suhelda, siis helistage või tulge külla! Ärge nüüd kohe kõik korraga tulge, aga reeglina meeldib mulle inimese häält kuulda. Veel rohkem meeldib mulle vestluskaaslasele silma vaadata kui temaga suhtlen ning seda ma va penskar tean juba täiesti-täiesti kindlalt!
