05 veebruar 2026

On aeg järjekordseks linnutarga jutuks. Ärge toitke veelinde! Esimene, kes seda 61 aastat tagasi kuulis, oli mind siia ilma aidanud ämmaemand. Tal oli poogen ja surus mu siva emme tissi otsa, et ma koheselt vait jääksin. Toimis.

Eks ma ole seda ikka korrutanud, aga ega siis kuulata. Pärast seda on lugematu arv naisi kasutanud mu suu sulgemise eesmärgil samat ämmaemanda meetodit. Huvitav kuidas nad küll oskavad? Küllap see on tüdrukute õppekavas.

Ei kuulata ka siin Paldiski lähistel mõistuse häält ja tarka juttu Veelindude toitmisel on siin aga lausa nii pikk ajalugu, et see on avaldanud mõju ka nende suurusele.
Nad on kohe nii pirakaks muutunud, et inimesed ronivad neile selga ja teevad lõbusõitu. Oi-oi-oi kui kohutav ja häbi-häbi-häbi!

Ärge olge nagu paldisklased ja lõpetage veelindude toitmine kohe ära, kui te just nimme ei taha, et nad põdra kasvu oleksid. Siis jälle kisa taevani, et oht lastele ja söövad kõik kalad ära. Ja-jaa, siinsed luiged muutsid rasvumise käigus oma menüüd ja on nüüd kalatoidulised. Kalamehed on rämedalt närvis, sest koos kaladega hakkas ka nende arv vähenema. Kahtlustatakse aplaid hiidluiki. Kohutav lugu ja õppigem siis teiste vigadest.