Kuidas te rasedaga räägite?

Reedel võib iizimalt võtta ja sestap räägin, mis minuga ühes suuremat sorti poekeses juhtus. Tuian sääl mööda saali ringi ja üks paarike, aastaid neil nii 65-70 ringis, vestlevad väga elavalt ja provva põrutas mulle täiega otsa. Õukei ja ikka juhtub ning vabandusest oleks piisanud kuid tädike kukkus põrkama:

"Vaadake ikka ette kuhu astute!"

Tere tali ja siis mul kihvatas ning kerisin hääletooni kohe korralikult kõrgemaks:

"Kuidas te raseda naisega räägite?"

"Kus see rase naine on?" ei saanud provva sotti.

"Mina loomulikult," käratasin oma punnkõhtu silitades. "Lisaks olen lesbi ja ühe jalaga invaliid!"

"Teil on ju kaks jalga!"

"Üks on protees," seletasin kannatlikult ja pärisin kas nende peres ongi kombeks vähemustele ja haigetele ülevalt alla vaadata ning neid suisa avalikult mõnitada? Ohh sa jeerum kui te oleks selle muti, vabandust suurilma daame, ilmet näinud - silmamunad tulid pealuu seest vähemalt meetermaad välja. No peaaegu meeter oli kohe kindlasti. Igatahes taoline asi töötas ja nüüd hakkangi ülbikutele tulevikus ainult nii vastama. Äkki kaeban mõne isegi kohtusse kui tuju väga sant satub olema.

Reporter sai muidugi haisu ninna, et "valner ootab last" ja suutmata hääle sõpsile Eda-Liisile ära öelda, olingi sunnitud eelkõige naistele mõeldud uudisloos meeste ränkraskest elukestvast rasedusest veidike pikemalt pajatama. Hääd vaatamist ja harige siis endid natuke - pole see rasedus tänapäeval enam ühti vaid naiste pärusmaa ja privileeg.