"Mida ma teen su eurode või dollaritega? Osta pole ju midagi! Kui oleks, siis siia sa neid ju ikka tuua ei saaks - metsad pätte ja okupante täis ehk, et elusalt kohale ei jõuaks.
Üle kanda pole ka mõtet - pangaaparaadid vahest töötavad, siis mitte. Välja saab võtta aga väga piiratud summa päevas. Mõttetu! Pole kindel, et meil homme üldse elektrit on. Side ja netiga sama lugu."
Kuulen, et siin mõnedki koguvad raha. Mõtlen, et milleks? Kuidas see abivajajateni ka päriselt jõuab? Äkki Punane rist? Nemad saavad küll hakkama. Küllap mõned teised asised on veel? Lootma ju ikka peab.
"Kuidagi nõme on niisama passida, kaugelt tarka panna ja kaastundlikku nägu teha. Tule perega siia, sebin öömaja ja muu vajaliku," pakun välja.
"Me pole reeturid! See on meie maa ja anname viimaseni tina. Tule parem siia võitlema. Võta vaid rohkem padruneid kaasa, relva anname ise!"
Nüüd minust saanud suur sõjastrateeg:
- Plaan 1 - Ukraina kuulutab Poolale sõja, annab kohe alla ja viimased võtavad juhtimise üle.
- Plaan 2 - teevad Poola piiril mängukallaletungi ja NATO tõttab appi ning "kogemata" annavad punanahkadele valu. Ajavad segamini noh! Pärast vabandavad.
Tanklas kirus üks mees kõrget hinda. Elu paradoks - meie loeme eurosid, ukrainlased laipasid. Ebaõiglane ja siis tuleb Putja meile kosja. Ikka vähemusi kaitsma ja mitte okupeerima.
"Ei ta julge, sest oleme NATO," oleme siiralt veendunud.
Annaks Jummel, aga kui mõtlema hakata, siis ka sel juhul on vaja kõigil Venemaa maavarasid ja muud träni.
"Kas on mõtet ikka suurt sõda üles kiskuda mingi tillukese aborigeenide hõimu pärast, kus elanikke vähem kui suurlinna ühes elamurajoonis?"
Kaine mõistus ütleb, et väga nagu ei ole. See kõik on nii kuradi vastik! Vihkan sõjardeid! Täiega!
