Eile oli Helinal tihe tööpäev ja sestap palus ta mul omanik üles leida. Vana kodukandi külastus, kus igat peni teadsin, tundus igati ahvatlev ja nii me väsimatud kolm musketäri koos Nõpsi ja Rutsiga sammud sinna seadsimegi. See koer oli paraku aga täiesti võõras mulle.
Poes lobasin müüjatega, tore kohtumine. Kõik nad olid koera näinud, aga täpset elukohta ei teadnud mitte. Sama jutt kohalike elanikega.
"Ja-jah, see on meie linnaku koer küll, aga täpset aadressi ei tea. Vanem mees käib temaga poes ja seob kenasti kinni, aga kuidas ta seekord küll niimoodi ripakile jäi?
Mine sinna viimasesse viiekordsesse, esimene trepikoda, teine korrus - Georg on nimi, aga mitte Otsa Georg nagu mees ise alati selgitab", juhatas üks sõbralik vene taat. Trepikotta ma ei pääsenud ja nii ma seal passisin kuniks tuli üks lillelöödud proua välja.
"Tean küll Georgi ja tema koera Jackyt ka! Nad on minu omad, aga praegu olid mõlemad toas. Mine hoopis sinna esimesesse 12-kordsesse, tundub, et see koer elab seal", pakkus ta lõpuks moblast fotot uurides.
Edu meie vaprat kolmikut ei saatnud, aga päris mööda külgi see retk ka maha ei jooksnud. Ja nimelt jätsin kõikjale meie numbri 1414, et omanik ühendust võtta saaks. Ja võttiski - vaene taat unustas koera sedapuhku poodi. Ei hakanud pragama ja ikka juhtub, sest ka mehel aastaid üksjagu turjal - las vanurid olla. Ärge teie ka pragage ja elage enne sama vanaks! Siis vaatame edasi.
Helina viis koerakese õhtul koju tagasi. Armas taaskohtumine ja siis selgus ka kutsa tegelik vanus - ei olnud kümme vaid hoopis kuusteist. Tänan teatajaid, kes vanurkoerale abi otsisid ja pange oma lemmikutele ikka kiibid ja kandke andmed ka kindlasti registrisse. Uskuge mind, et ka taltsamad lemmikud on kavaldanud oma pererahva üle ja teevad seda ka tulevikus ning siis saab nad kiiresti-kiiresti koju tagasi tuua. Mina tänan!
