"Nüüd on pekkis ka ja enam hullemaks minna ei saa!", oli ta mures, sest pangalaenud jäävad tasumata ja kodu läeb seega kehvemal juhul haamri alla. Ilmselt firmadega sama lugu, sest need ju ka vajalikke asju hunnikus liisinud.
"Pohhui! See on kõigest raha ja mingid asjad ning tõeliselt hulluks läheb alles siis kui sa maha sured! Mitte sinu vaid su laste jaoks kohe kindlasti - kümnesel ja kahekümnesel on veel liigvara emmega hüvasti jätta. Lisaks oleks lõpptulemus sama - maja ja firmad lähevad ikkagi pangale. Seega jää ellu ja siis on võimalik tulevikus ka välja rabeleda.", üritasin asja helgemat poolt näidata.
"Ai-ai-ai, me ei saa rohkem hängida! Ai-ai-ai, pittu tahaks!", kaeblevad mõned noored.
No aga minge pittu ja surge ära. Teeks aga enne ühe diili - ärge kiirabisse helistage kui hinge matma hakkab ja organismus hapnikukraani kinni keerab.
"Valitsuses on lollid ja see mask ei aita!", karjuvad teised.
Selge see, et lollid, sest millal me sinna tarku valinud oleme? Tegelikult egas mul endalgi sellesse imeõhukesse "marlisse" suurt usku ole, aga kohustus teiste ees ja ühiselureeglid maksavad ka midagi.
"Lolle käskusid ei peagi täitma!", kinnitavad kolmandad.
Tõsi ja kui valitsus väidaks, et selg ees palja tagumikuga käimine aitab viirust vältida, siis ei täidaks seda vast isegi. Aga maski ikkagi kannan - vähemalt mo enese suust lenduvad piisad ja tati hoiab kinni.
Viletsad ajad on ees ja võib-olla läeb veel kehvemaks. Sitta sellega! Olge ja jääge ellu ning see ongi tegelikult ainult oluline. Ja kes leppida ei suuda, need pidagu pidu, käigu tööl, virisegu ja lõpuks surgu maha. Ei saa teid keegi keelata, aga ärge seepärast oma lähedasi ja ka meid kaasa võtke! Me tahame ka siis elada kui see jamps ettemääramatus tulevikus kunagi läbi saab!
