Endal oli sama kamm lapsepõlves Hirvepargi karuga, kellele talvel küll oma salli või mütsi toppisin. Mampsel oli püstihädas, sest igal õhtul oli vaja käia head ööd soovimas ja kallistamas. Vaene emme!
Mu poeg oli aga patriootlikum ning nõudis igal jummala õhtul, et läheksime lipu langetamise ajaks Toompea nõlvale. Jälle vaene emme või õigemine vanaemme, sest enamasti pidi tema koos põnniga valvelseisakus käsi kõrva ääres seal seisma.
Ja nüüd on Žorikul ka sall. Mõnus äratundmisrõõm. Viktoria sõnul on vanake täitsa kõbus ja saatis tõestuseks ka värskema pildi. Loodetavasti teeb see postitus teil tuju veidi paremaks. Mul küll tegi. Ega sel muud eesmärki olnudki.