Nii vaikseks kõik on jäänud mu ümber ja mu sees. Mingit sihti ja eesmärgiraasu enam pole. Varem olid vähemalt kord kuus jõulud kui pidin ühes asutuses käima!Masendus, meeleheide, depressioon, suitsiidimõtted. Mida küll teha ja kuidas ma üldse suudan edasi elada?
Jõhker tulevik, sest eile oli minu ja kauni kriminaalhooldaja romantika piire avardava ja igale lembefilmile silmad ette tegeva armuloo traagiline lõpp, sest katseaeg purjus peaga sõitmise eest sai läbi.
"Miks kohtunik küll nii lühikese karistuse määras? Päriselus tore inime, aga kohtusaalis nagu kade eit! Ta tegi seda nimme ja sadistliku rõõmuga!", kirusin rasket saatust mõtteid oma ainsale lohutusele suunates.
"Ilus naine. Tore ka! Hästi armas! Nii armas kohe, et võtaks või naiseks kui ta kriminaalhooldaja poleks."
Ta isegi tuleks ka kui ma pätt ei oleks. Jube kurb lugu. Nagu kaasaegne Romeo ja Julia kohe.
"Kallis, ära siis rohkem pahandustesse satu!", ütles ta lohutamatult nuttes mind ukselt välja saates.
"Ära nuta mu arm! Nüüd on piir ületatud ja kohe varsti mõtlen midagi välja ning korraldan uuesti, sest siis me saame ju taas kohtuda!", üritasin teda lohutamiseks enda vastu suruda.
"Ära tee! Ma ju ütlesin, et ära siin majas mind katsu ja hoia meeter vahet. See pole lubatud! Kolleegid näevad ja seda pole meile nüüd küll vaja!", hüppas ta ehmunult eemale.
Tõsi ta on, sest just sel hetkel mööduski üks keskealine tõre kriminaalametnik, kes silmi kissitades piidles meid samasuguse apla pilguga nagu kobra-madu vaest hiirekest! Mnjah, keelatud armastuse magus-kibedad viljad! Nii vaikseks kõik on jäänud ...
Mida nüüd küll sel korral siis teha? Küll ma välja mõtlen ja libastun taas! Pai-Heiki ajad on pärast "kimmelungi" jäädavalt möödas!
