Poska oli põline Kadriorukas, kes oma elupäevad seal kaunis kandis elas. Päriskodu ja päris oma inimest tal polnud. Ometigi suutis see kolmevärviline iludus omadega hakkama saada ning kavaldas edukalt ka teda püüdma tulnud varjupaiga töötajad alati üle.
Ega loomad lollid ole! Neil hakkab justkui seitsmes meel tööle kui elunatuke ohtu satub. Olete vast isegi kuulnud lugusid põtradest, kes jahi alguses alevike või talude lähistele kolivad.
Üks Ida-Virumaa põder elanud lausa muldvanaks seetõttu, et oskas alevikus asuvasse parki õigeks ajaks redutama pugeda ja minema teda sealt juba ei saanud. Nii kui paugutamine otsa lõppes, läks tüüp aga metsa vabatahtlikult tagasi. Ma ise teda oma silmaga ei näinud ja seda lugu rääkis mulle Peeter Võsa. Küsige temalt üksikasju kui satute trehvama.
Ka Haapasalu inimesed teavad rääkida, et linnud kogunevad jahi alguses linnaäärsele lahele, kus on palju turvalisem. Ja seesamusel Poskal oli samasugune oskus. Õnneks inimesed teda väga ei vihanud ka ja nii ta eluke seal Kadriorus, Poska tänaval veeres kõrge vanuseni.
16.jaanuaril ei saanud vaene loom aga auto eest minema. Kassi leidis teeservalt, otse Poska 14 asuva maja eest Joonas Vänto. Mees võttis hädalise kohe masina peale ja tormas Loomade Kiirabi Kliinikusse. Sõidu ajal kõllas ka meile ja päris aru kuidas oleks targem tegutseda. Müts maha, sest enamus meist poleks küll viitsinud hilisõhtul mingi hulkuva ja verise kassiga jändama hakata.
„Viisin kliinikusse. Hetkel sai erinevaid ravimeid ja magab. Krampe momendil enam pole, aga ajutrauma on ikkagi märkimisväärne ning ta on siiamaani kriitilises seisus.“
Kliiniku loomatohtrid uurisid kassi põhjalikult ning tegelikkuses pealtnäha hästi hooldatud kiisu lausa mädanes seest. Naistevärgindus vedas alt nagu ikka teinekord kipub minema. Selge, et ka see oli vaja kiiresti korda teha. Operatsioon möödus edukalt ja kiisu jäi arstide järelvalve alla.
Olime sada protsenti veendunud, et tegemist on kodukassiga. Ta nägi lihtsalt nii hea välja! Sestap hakkasime otsima perekonda, kes temast puudust võiks tunda. Loomakaitse Liidu üleskutsele reageeris Kaspar Paas. Päris omaks ta siiski hiirekuningat ei tunnistanud.
„Esimene pilt temast on tehtud teisipäeval, 29 augustil kui hakkasin Poska 14 A-s toimetama. Maja trepikotta jätsin talle krõbuskeid. Alguses oli kiisu väga võõrastav, aga pärast enam mitte.
Mõtlesin, et ta on isane. Tal oli lihtsalt selline väsinud ja pohhuistliku kõutsi nägu peas. Seepärast hakkasingi Poskaks kutsuma. Pärast tundus, et ta isegi reageeris sellele nimele.
Ta ööbis Poska 14 A hoovis olnud koerakuudis. Õhtuti istus tavaliselt kuuse juures oleva laua all. Kui maja ära lammutati, siis arendaja jättis kuudi tema jaoks alles. Kui lammutusega visati ära kuusealune laud, siis hakkas Poska istuma krundile jäänud palgistaabli all.“
Kaspariga sai kokku lepitud, et ta võtab Poska pärast paranemist endale. Noormees lubas tasuda ka kõik raviga seotud kulud. Poska seisund paranes sedavõrd, et olime kõik veendunud, et loomake saab terveks.
„Te aidake teisi loomi. Tema on nüüd minu oma ja küll ma hakkama saan.“
Lahingu Poska eest me kaotasime kuid sajad võitlused on veel ees. Kui Kaspar Paasi ja Joonas Vänto suguseid inimesi rohkem oleks, siis polekski võitlus loomade hingede eest nii lootusetu üritus kui täna kohati näib. Tänan nii enda kui Loomakaitse Liidu nimel Kasparit, Joonast kui ka Loomade Kiirabi Kliiniku rahvast. Te olete vägevad, aga alati ei saagi lihtsalt võita.
„Viisin kliinikusse. Hetkel sai erinevaid ravimeid ja magab. Krampe momendil enam pole, aga ajutrauma on ikkagi märkimisväärne ning ta on siiamaani kriitilises seisus.“
Kliiniku loomatohtrid uurisid kassi põhjalikult ning tegelikkuses pealtnäha hästi hooldatud kiisu lausa mädanes seest. Naistevärgindus vedas alt nagu ikka teinekord kipub minema. Selge, et ka see oli vaja kiiresti korda teha. Operatsioon möödus edukalt ja kiisu jäi arstide järelvalve alla.
Olime sada protsenti veendunud, et tegemist on kodukassiga. Ta nägi lihtsalt nii hea välja! Sestap hakkasime otsima perekonda, kes temast puudust võiks tunda. Loomakaitse Liidu üleskutsele reageeris Kaspar Paas. Päris omaks ta siiski hiirekuningat ei tunnistanud.
„Esimene pilt temast on tehtud teisipäeval, 29 augustil kui hakkasin Poska 14 A-s toimetama. Maja trepikotta jätsin talle krõbuskeid. Alguses oli kiisu väga võõrastav, aga pärast enam mitte. Mõtlesin, et ta on isane. Tal oli lihtsalt selline väsinud ja pohhuistliku kõutsi nägu peas. Seepärast hakkasingi Poskaks kutsuma. Pärast tundus, et ta isegi reageeris sellele nimele.
Ta ööbis Poska 14 A hoovis olnud koerakuudis. Õhtuti istus tavaliselt kuuse juures oleva laua all. Kui maja ära lammutati, siis arendaja jättis kuudi tema jaoks alles. Kui lammutusega visati ära kuusealune laud, siis hakkas Poska istuma krundile jäänud palgistaabli all.“ Kaspariga sai kokku lepitud, et ta võtab Poska pärast paranemist endale. Noormees lubas tasuda ka kõik raviga seotud kulud. Poska seisund paranes sedavõrd, et olime kõik veendunud, et loomake saab terveks.
„Te aidake teisi loomi. Tema on nüüd minu oma ja küll ma hakkama saan.“
Kõik tundus ilus ja mõistagi oli meil väga hea meel, et elupäevad õues virelenud kass eluõhtul päriskoju pääseb. Saatusel olid aga teised plaanid. Poska seisund halvenes järgmisel päeval ja hingamine lakkas. Arstid tegid talle isegi kunstlikku hingamist, sest süda veel lõi, aga mõne aja pärast seiskus seegi .....
Tänavakasside elu pole lust ja lillepidu ning nad peavad tõsist olelusvõitlust. Kogu elu ise hakkama saama pidanud kiisu sai tunda aga lõpu eel sellist asja, millest ta varem unistadagi ei osnud – inimlikku hoolitsust ja armastust. Asi seegi ja see muudab selle kurva loo natukenegi helgemaks.
Loos oli juttu kahest hoolivast mehest – Kasparist ja Joonasest. Üks korjas vigastatud looma üles ja toimetas kliinikusse. See peaks olema igas vaimselt arenenud ühiskonnas täiesti normaalne käitumine. Eestis see nii ei ole ja sestap väärib Joonase teguviis tänusõnu ja tunnustust.
Tänavakasside elu pole lust ja lillepidu ning nad peavad tõsist olelusvõitlust. Kogu elu ise hakkama saama pidanud kiisu sai tunda aga lõpu eel sellist asja, millest ta varem unistadagi ei osnud – inimlikku hoolitsust ja armastust. Asi seegi ja see muudab selle kurva loo natukenegi helgemaks.
Loos oli juttu kahest hoolivast mehest – Kasparist ja Joonasest. Üks korjas vigastatud looma üles ja toimetas kliinikusse. See peaks olema igas vaimselt arenenud ühiskonnas täiesti normaalne käitumine. Eestis see nii ei ole ja sestap väärib Joonase teguviis tänusõnu ja tunnustust.
Kaspar tegi tänavakassiga sõprust ja hoolitses nagu enda looma eest. Sellepärast Poska nii paganama hea välja nägi ja läikiva karvaga oligi. Ka lõpus tegi Kaspar kõik endast oleneva, et kassile toeks olla.
Üle kuuesaja eurone arve lõi tal muidugi hinge kinni, sest noor mees polnud raviarvetega varem kokku puutunud. Lõpuks leppisime kokku, et Loomakaitse Liit ja Kaspar tasuvad selle summa kahepeale.
Kas teie oleksite valmis hukka saanud tänavakassi eest 300 eurot välja käima? Vaevalt küll ja seda ei teeks ilmselt isegi mina! Seda hämmastavam on Kaspari käitumine, mis eirab selle julma maailma reegleid. Eks ole mul ju õigus?
Kas teie oleksite valmis hukka saanud tänavakassi eest 300 eurot välja käima? Vaevalt küll ja seda ei teeks ilmselt isegi mina! Seda hämmastavam on Kaspari käitumine, mis eirab selle julma maailma reegleid. Eks ole mul ju õigus?
"Oli vägev 19.sajandist pärit maja ja oli tohutult äge kass!“, kirjutas Kaspar meile viimases kirjas. Kuigi seda maja ja kass Poskat enam pole, siis ometigi elavad nad edasi antud loos ja saite teiegi sellest osa.
Ma nimetan Eestit ikka „kurjuse kantsiks“, sest ilmselt mitte üheski teises riigis ei ela nii palju pahatahtlikke ja kaasmaalastele halba ning isegi surma soovivaid inimesi kui meil!
Lugege või ise kommentaariume ja saate korraliku ülevaate inimeste tegelikest mõtetest ja arvamistest. Ometigi elab meie seas ka ääretult palju sõbralikke, heasoovlikke ja abivalmeid inimesi. Paraku kuri võidab täna veel täiega ja enamasti me neist väga ei kuule. Vähemalt kaks head inimest sai täna esile toodud ja ära märgitud.
Lahingu Poska eest me kaotasime kuid sajad võitlused on veel ees. Kui Kaspar Paasi ja Joonas Vänto suguseid inimesi rohkem oleks, siis polekski võitlus loomade hingede eest nii lootusetu üritus kui täna kohati näib. Tänan nii enda kui Loomakaitse Liidu nimel Kasparit, Joonast kui ka Loomade Kiirabi Kliiniku rahvast. Te olete vägevad, aga alati ei saagi lihtsalt võita.
