"Ega me õhtul ja öösel hea meelega kliinikus käi, sest väga kulukaks läheb tänu kõrgele visiiditasule. Vigastatud ja piinlevatele loomadele teeme aga erandi ja vii ta siis Loomade Kiirabi Kliinikusse - seal ollakse ööpäevaringselt lahinguvalmis. Ma annan neile teada."
"Kas ma pean ise maksma?"
"Ei, Loomakaitse Liit maksab, aga ma pean seda enne kinnitama kui kohale jõuad."
"Ma lähen sinna ja viin kiisu ära, tänud mees!"
Alates eilsest riputasin erinevatesse loomakliinikutesse üles Eestimaa Loomakaitse Liidu plakateid "MÄRKA JA AITA!"
Tegemist pole mingi järjekordse kampaaniaga vaid üleskutsega märgata hädasolevaid linde ja loomi. Me elame kiirel ja ükskõiksusest tulvil ajal ning teiste, eriti aga loomade ja lindude kannatused jäävad tihti tahaplaanile. Mul on aga väga hea meel teatada, et ükskõiksus ja hoolimatus pole teps mitte võitnud, sest hädalisi ikka märgatakse ka ning mu telefonile tuleb oma 30-40 kõnet päevas. Sellele lisanduvad inimeste murekirjad, milles siis ühele või teisele loomale abi otsitakse. See kõik on väga-väga kiiduväärt.
Suviti on Eestimaal kõige suuremad kannatajad linnud, kes siis autolt või mõnelt jõhkardilt paugu kirja saavad. Linnud on väga õrnad. Linnud on väga haprad ja nende luustiku eripära seab omad piirid - neid lihtsalt pole võimalik aidata. Jääb üle vaid eutaneerimine ja see on väga vastik ning emotsionaalselt raske tegevus igale empaatiavõimelisele inimesele.
Vigastatud lindude mahud on läinud nii suureks, et mõni päev tuleb lausa 7-8 sulelist "igavesele unele" suigatada. Kõik see maksab ja ilmselt juba järgmisel kuul sooviksin Tallinna linnasakstega kokku saada, et seda teemat arutada.
"Tallinn on roheline parkide linn! Tallinn on keskkonnasõbralik Hansa linn! Tallinnas hoolitsetakse kõikide lindude ja loomade eest!", hõiskavad linnaisad.
"Kuulge, kerige kuradile selle haleda valega, millega püüate oma loodusvaenulikkust varjata!"
"Tallinn on vigaste kasside, siilide ja oravate pealinn! Tallinn on veriste, tiibu järele lohistavate lindude põline kants!", ütleksin ma vastu ja see kõik jääks rahvale silma kui poleks Loomakaitse liidu vabatahtlikke, kes suurema osa sellest klientuurist kliinikusse toimetavad. Kui poleks vabatahtlikke, siis jätaks meie pealinn turistidele väga halva mulje ja ka selle linnakese enese elanikud saaksid igapäevaselt neid õnnetuid tegelasi vaadates ainult negatiivseid emotsioone. Tallinn on tegelikult julm linn, kust tuleb uhke 80% Loomakaitse liidu vigastest patisentidest ning lõviosa moodustavad metsloomad ja -linnud. Mõelge linnasaksad, mõelge selle üle palun järele! Eriti paslik on seda Teile enne valimisi meenutada! Äkki te ikkagi ei saa hakkama ja tuleks sellised juhid pukki panna, kel teistsugused väärtushinnangud ning loodusasju laiemalt näevad?
Seepärast ma Andres Lemberit tänangi! Mees märkas! Mees aitas ja ei pidanud paljuks leida imeilusal suveõhtul see pool tundi, et rääbakas kass ISE kliinikusse viia. Aitah Andres, ole sa meheks, et kiisule halastasid!
"See kass on hiidvana ja tema olukord on ülivilets", kandis mulle ette kiirabi kliiniku valvearst Üllar hilisõhtul. "Ühte silma praktiliselt pole ja vaglad on juba seal sees. Isegi suguorganist tulid vaglad välja. See on kohutav ja ma ei näe mitte mingit perspektiivi."
"Temaga on asi siis selge! Päästa ta piinadest ja pane ruttu tuttu!"
"Seda ma tahtsingi pakkuda. Mul oli vaja ainult sinu luba, aga see on sellele kiisukesele küll parim lahendus!"
Ma ei hakka siia facebooki laikide, enese upitamise, raha korjamise või selle üleskutse propageerimiseks lisama selle vaese kassikese "kolepilte". Aga kujutage enestele ette ühte väga-väga haiget ühesilmset vaevuliikuvat ülirääbakat kassi ning korrutage see kahega. Piisab sellestki. Aitäh Andres, et sa hoolisid ja vaese looma kannatustele reageerisid. Aitäh ka kõikidele teistele hoolivatele inimestele ja sestap ikka märgakem ja aidakem!
See on väga oluline mitte ainult hädalistele vaid ka meie eneste jaoks tegelikult, et me selles hullumeelses ja julmas maailmas ikka inimesteks jääksime!
"MÄRKA JA AITA!"
