„Tahtsin uurida kuhu peaks pöörduma kui hulkuvaid kasse on palju? Meil siin üks paarike võttis neid koju, aga ma ei tea kui palju. Nüüd mees läks vangi ja naine kolis lihtsalt minema ning jättis kôik kassid siia õue! Kardan, et varsti on pojad taga ja siis oleks lausa katastroof käes!
Pühendunud loomaarmastaja nimi on Kätlin XXX. Aadress: Harjumaa, Raasiku vald, Järsi küla, Kurgla Rabamaja, krt X, Tel: 5 667 XXX“
Taolisi murekirjasid saab Eestimaa Loomakaitse Liit üsna tihti ja iseäranis just kasside kohta. Ja nii need kiisukolooniad tekivadki ning nende likvideerimine kulutab nii loomasõprade kui maksumaksja raha!
Kui enamasti jääb loomahülgaja anonüümseks, siis sedapuhku mitte. Ometigi ei kipu ma Kätlini nimelist naist koheselt avalikult risti lööma vaid annan talle ühe nädala oma hoolealustele järele minemiseks.
Kui ta seda ei tee, siis kirjutan sellest oma blogis koos ees ja perenimedega ning fotoga. Mõistagi teeb liit ka ametliku avalduse loomahülgamise suhtes.
„Valner, tule vii kiisud ära. Nad vajavad abi!“
„Aga vat ei tule, sest minul ega loomakaitse liidul pole megasuurt lennukiangaari, kuhu kõik need hüljatud kassid paigutada! Ja kes neid toitma ja nende järelt koristama peaks? Nii lihtne see ongi!“
„Nii, et kulla Kätlin T! Vut-vut-vut nüüd Järsile oma pereliikmetele järele! Muidu tuleb „kuri valner“ ja teeb ata-ata! Siis on jälle kisa taevani: „Appi, laimatakse korraliku Eesti kodaniku, õrna naise ja suure loomasõbra peale!“
