Eile sai siis Kolgal kitsi otsitud ja siinkohal suurimad tänud Keityle ja Katarinale, kes sellest „veretust jahist“ ilma igasugu peksu ning sunnita osa võtsid. Kitselugu algas pihta sellest, et proua Mare Võrumaalt müüs oma karjast neli kitse Kolka-Sirjele (see nimi ei pruugi muidugist õige olla), aga kohale jõudes panid need metsa poole plehku. Vanaproual mõistagi mure suur, sest isegi pärast müüki ei jätnud loomakeste saatus teda teps mitte külmaks. Ostjaks oli samuti vanema aastakäiguga soomlannast naisterahvas, kes keelas vallaametnikke tülitamast. See oli kahtlane ja soovitasin Marel siiski ka vallasakstele asjast teada anda. Pidasin targemaks ka ise kohale ronida, sest kuidas sa ikka memmed hätta jätad ja lisaks leiti just sealtsamast Kolga külast hiljuti samuti ühe sommi käest nirus seisus loomi lausa hunnikute kaupa:http://www.ohtuleht.ee/684413/oudus-kuusalus-koeravabrik-pidas-loomi-koletuis-tingimusis
Kohale jõudes saigi kinnitust tõsiasi, et kitsed ostiski toosama kurikuulus loomaärikas. See selleks, aga asusime siis suure õhinaga kitsi otsima. Kaks neist olid viimasel ööl ise uue kodu juurde tagasi tulnud, aga teised pidasid targemaks metsa jääda. Neid oli külarahvas ka siin-seal näinud, aga vat kätte ei anna ja kogu lugu. Peibutiseks võtsime kaasa valge kitsepreili, kes tundus selline julgem, häälekam ja intelligentsem. Sõbralik oli ta ka ja Miat nähes pistis kohe oma ninakese vastu viimase koonu. Sa püha püss ja müristus, kus nüüd maailma parim „kitseotsijast jäljekoer“ ehmatas – silmad suured kui tõllarattad ja esimese ehmatusega tahtis lausa puu otsa ronida! Eks muidugi ajab hirmu ka naha vahele kui mingi "sarvedega saatan" sind lähedalt jõllitama kukub! Mia muidugi kohanes veidra tegelasega kiiresti ja edaspidi olid nad juba suured semud, kes ihu ning hingega Kolga viimase saja aasta suurimal päästeoperatsioonil kaasa lõid. Jõlkusime seal oma tundi-paar, aga kitsed olid kadunud nagu tinatuhka. Ei aidanud ei määgimine, palvetamine ega laane poole sajataminegi. Lõpeks tulime tagasi ja siis viskasin memme elamisele ka teravama pilgu peale ning tundub, et ärinaine pole viimasest ehmatusest suurt õppust võtnud, sest lisaks kukkedele-kanadele-vuttidele jäid silma veel neli kassipoega, lauta peidetud SLK laadne koer ja umbes 120 aastane ning kilone apaatne küülik. Kõik loomad ikka väikestes puurides või lühikeste ohelike otsas! Sai küla vahel ka veidi Ace Venturat mängitud ja momendil otsib tädike siis uut elamist, kuhu oma loomakari ümber kolida. Kohtusime ka ühe härraga, kes vat et peaaegu olekski ta oma elamisse lubanud, aga igasugu jamade vältimiseks seda ilmselt nüüd siiski enam ei tee.
Vat selline lugu siis ja nähtud olukorra kohta panin taas põhjalikult „kitse“ Kertu Jukkum'ile, kes vast asjaga edasi tegelema hakkab. Võtke heaks või pange pahaks, aga ise enam ei viitsi ega tõtt-öelda taha ka! Muidugi veel parem oleks kui igasugu vallasaksad ja veterinaarinspektorid oma jalad perse alt üles otsiks ning palga välja teeniks, mitte ei jätaks „probleemi lahendamist“ jälle vabatahtlike õlule, keda siis hiljem emotsionaalseteks lauslollideks või lausa varasteks sõimatakse. See pole küll ilus, aga lisan siia ka Kolga memme mobla numbri (54509760) ja pildi, sest loomi tahtvat ta ikka kokku osta ning siis oskavad loomasõbrad teda vältida. Ega ta polegi ehk paha inime, aga kohati tundub, et ehk pole tal kõik võib-olla „päris korras“. Samas jällegi, kellel meist oleks ja vaadates valitsuse viimase aja tegemisi, siis tundub, et seal istuvad ikka nüüd küll lausa sellised napakad koos, kes ei jaga ilmast ja elust ööd ega mütsi!
