Elu on vägev ja kirev. Hommikul ärkasin pool neli ja läksin Miaga jalutama. Ealised iseärasused, ei midagi erilist. Ja kohtasin autoparklas üht vana sõpra.
"Heiks, oled sa hulluks läinud, et öösel koeraga jalutad?"
"Mida sa ise siin passid?"
"Ähh, ära päri, jäin naisele vahele. Nägi mu autot siin ja kisa tõusis taevani. Targem oli kodust jalga lasta!"
"Ja nii passidki siin või?"
"Kuule jah, lähen parem otse tööle"
Vaene mees ja ega pole kerge korraga kahel rindel võidelda. Jummel tänatud, et see "ringi tolmlemise" periood mu elus läbi on.
Nagu hiljuti lugeda sai, siis on ka mu enese suhtestaatus veidike muutunud. Parklas ööbimise vältimiseks tuleb teha aga lepingud. Jagan selle siia ka, äkki kulub teilegi marjaks ära.