4. november 2021

"Sõpruse puiestee Sipsik kolis Kertu Jukkumi juurde kosuma"

Sipsik. Endal kodus Nõpsik, kes välimuselt vägagi tema sarnane. Mina kutsun seda kutsat, keda Sõpruse puiesteel absoluutselt arulagedalt ja väga julmalt peksti just nii. Taolisele tegevusele pole mingit õigustust. 

Ma saan aru olukorrast, mil naine võib leida oma mehe või mees naise abieluvoodist teisega hullamas ja virutab tal silma siniseks või nospli kukla taha. Ei mõistagi süüd - õieti tegi, sest miskit siin ilmas võiks ka pühaks jääda. Olgu nende täiskasvanute tülide ja võimumängudega nagu on, aga nii väikese koera taolise jõuga klobimine võrdub minu jaoks pisikese lapse, kel pole võimalustki vastu hakata, peksmisega. 

Kui asi peaks kohtusse jõudma, siis kuuleme mõistagi nutulaulu enesekaitsest, sest metsistunud koer ründas ning kujutas ohtu Tema Inimliku Kõrguse elule ja tervisele. Kohtunik pühib pisara ja haamer kukub: 

"Õigustatud tapmine! Õigustatud peksmine!" 

Mida ma fantaaseerin!? Ei see lugu nagu kümned või sajad eelmised kohtusse jõua. Kui peaks minema aga teisiti, siis annetan Loomapäästegängile 100 eurtsi, kuid olen veendunud, et see papp jääb mulle alles.


Aga nüüd vahetame meeleolu. Jälle loomad ja Jukkum ja Valner. Tähelepanelik lugeja jagab matsu küll! Tõsi, telenaiste seas on mul lööki tänaseni nii, et tapab. Heidi Hanso lugu ju mäletate? Tema ju ka üritas loomade kaudu mu hinge ja sängi pugeda. Kertuga sama jama. Ta küll räägib, et kord olen liiga pikk, siis jälle liiga paks, vana või kõverate jalgadega, aga tegelikult ihaldab mind täiega. Iga kord kohtume, siis riietab mind pilguga lahti, aga vastupidiselt naistele ma end "lihakäntsakana" küll ei tunne. Otse vastupidi - las aga riietab ja unistab.

Mul veel telenaistest pruute. Näiteks Sirje Eesmaa ja Anne Raiste, aga nemad on korralikud tüdrukud ja mingi naeruväärse "loomajutuga" ei tule. Nemad lähenevad teisiti ning on väga konkreetsed ja viisakad: 

"Meil on sinu kommentaari on vaja! Millal kaamera ette intekat andma saad tulla?"

Sedapuhku valis Kertu Jukkum lähenemiseks siis nii alatu tee, et otsustas Sipsikule hoiukodu pakkuda. Aga kujutagem korraks ette sellist ilmvõimatut ja ulmevaldkonda kuuluvat mõtet, et äkki tegelikult Kertule meeldivadki loomad? Kujutagem ette, et tal oli sellest pisikesest kutsast nii-nii kahju, et hakkas lausa nutma. Kujutagem ette, et ta oli julmurite peale nii pagama tige, et oleks võinud neile ka ise kallale minna. See kõik võib ju ka tõsi olla! Paljusid valdasid ju täpselt samasugused tunded. Eks ole?

Mõned arvavad, et Kertu vaid kassidega jändab, aga see pole tegelikult nii. Ja-jaa, põhiosas ikka kiisudega, aga ka koerte eest on ta hoolt kandnud küll ja küll. Seega kogemus "katkiste" loomadega on täiesti olemas. Võttes arvesse tema pühendumist ja kohusetunnet, siis paremat hoiukat annab leida. Sellest ka minu valik, aga üks aspekt veel - taolistel traumaloomadel võivad tulla ühtäkki tagasilöögid ja siis on hea kui kliinik ööpäevaringselt lähedal on.

"Ta sööb väga viletsalt koertetoitu ja isegi seda pasteeti, mida kliinikust ostsid! Aga ta tahab inimeste toitu ning sööb koos minuga salatit! Appi!", oli Kertu mures.

"Las aga sööb siis salatit! Peaasi, et midagigi sööb. Indias elab näiteks üks krokodill koos munkadega pikka aega ja sai taimetoitlaseks. Seda ilmaimet tahan ükspäev oma ihusilmaga näha."

"Lähen ostan parem poest kanafileed ja proovin sellega. Ta peab kosuma! Veel üks suur mure - tema kiindub ja mina kiindun ning hiljem saab lahkumine väga valus olema!"

"See käib asja juurde. Kümme korda läbi elatud ja seepärast ise enam ei tahagi!"


Kaheksa ja pool kilo ta praegu kaalub ja seda on natuke vähe küll. Näiteks Nõpsik on kaheksateist, kuigi nad hängivad samas kaaluklassis. Veel üks hea pruut, Liidia Penner, tuli täna appi ja kutsus oma lemmikloomapoodi. Sipsik sai mõnusa pehme pesa ning kotitäie head ja paremat nosimist. Kui tavaari ära viisin, siis kohe proovisime. Sõi küll. Aitäh Liidia, sa oled kah üks paganama hea inimene tegelikult!  Oleks pidanud su ikka leeripingis ää kosima. Tegelikult jõuab ju veel? Koksame aga su vanamehe maha ja asi mutt! Loodan, et sa tugev naine ei eelda, et ma nõrk mees süü enese peale võtan? Ära sapsi, kinni sind nagunii selle tühiasja eest ei panda. Saad tingimisi ja ÜKT-d, aga luban pühalikult, et aitan tänavaid pühkimas käia. Muahahaha!

Just tuli Kertult kiri. Rääkisime telefonis tunnike tagasi ja palusin pilte. Küllap ta need saatiski? Ongi fotod. Vaatan seda koera ja ei saa aru kuidas sellist õblukest ja armast olevust küll peksta saab? Ei mahu pähe! No ei mahu kurat võtaks! Ei-ei ma parem mõtle sügavuti - tigedaks ajab! Mida siis Kertukas kirjutab esimese koosoldud aja kohta?

"Peksa mind, palju tahad. Mina armastan inimest ikka.

Ta niutsub valust ja stressist täna juba palju vähem, kui eile. Vapralt püüab seista jalgadel, harva õnnestub. Võõraid pelgab, minuga lepib vähehaaval. Üks kord liputas sabagi.

Nimetame ta Nöpsiks, sest pärisnime me ei tea. Üks, mis kindel, diivani funktsioon on kutsile selge ja seal seadis ta end peremehelikult sisse esimesel võimalusel. Näib, et see ruutmeeter on ta lemmikpaik maailmas. Eriti siis, kui lähedal püsin.

Söögiisu on tal murettekitavalt kehv olnud. Olgugi, et pakutud on parimaid palasid - kausist ja näpuotsast - meelitustega ja ilma. Viimaks enne, kui sundtoitma asusin, tõin poest viinerit. Toitu, mida vaenlasele ka ei soovita, aga millega vahel hüljatuid edukalt on meelitatud. Ära ostetud sai ka Nöps. Vaat, et näppu otsast ei hammusta! Haukus küsivalt vahele ja sõi, palju andsin. Loodan, et mul nüüd loomakaitsjatega probleeme ei tule, et looma rämpstoidul putitan, aga täna ma seda tegin. Kavatsen edaspidigi.

Nöps on ideaalne vanainimese kaaslane, kellega eluõhtuid veeta. Ta istuks kõrval ja vaataks ainiti oma suurte silmadega otsa, öeldes justkui: "Mina sind ei jäta." Enamus aega ta magaks norinal ja pea padjal. Seniks, kuni see võrratu iseloomuga loom taastub, võid temast oma imelisele vanemale või vanaisale pajatada."

Ilus. Armas Liigutav. Võtab silmagi niiskeks. Paneme positiivseid emotsioone esilekutsuva kirjaga tänasele õhtujutule punkti. See oli nii hea! Südamest hää meel. Ei hakka ma Sipsikut ringi muutma ja las selles kirjatükis jääb kõik nii nagu on. Edaspidi hakkan kasutama õiget nime.

Ma muidugi vabandan, et loo keskel nn "oma pruutide ja nende ihade" kohta lorajuttu ajasin, aga ei jõua ma kogu aeg tõsine, asjalik ja kurb olla - minu viis auru välja lasta. Võiks ka jooma hakata, aga vaevalt te seda soovite. Ja kui isegi soovite, siis ei taha jällegi mina - sel suvel sai üle hunniku aastate bailatud nii, et maa must! Püüdke leppida! Nöpsiga seoses on üks tõsine tervisemure ka, aga see on hoopis teine lugu, millest pajatan mõni teine homme. 

"Praegu aga kallis pisike lugeja poe teki alla ja pane silmad kinni. Võta karvapall Nöps endale kaissu ja mängige unes toredaid mänge. Jookske paljajalu murul, hüpake pea ees pehmetesse pilvedesse ja seigelge lossivaremetel, aga ärge väga kaugele minge, sest siis tuleb kohe koju lipata kui emme sööma kutsub! Head ööd!"