Küll hundid murravad lambaid, metsanotsud songivad aedu, metskitsed lõhuvad heinapalle ja jänesed järavad õunapuid. Rebased tungivad linna ja kajakad lasevad õlale, rändlinnud peatuvad põldudel ning kormoranide ja hüljeste agressioonist kohalike kalurite vastu ei tasu vast rääkima hakatagi. Kui siia lisada ka hulkuvate koerte ja kasside hordid, siis tundub vägisi, et saarlased on osanud asjad ikka väga käest lasta ja ei saa oma tillukese saare valitsemisega kuidagi hakkama.Mõned endast välja viidud saare lambaärikad püüavad asja parandada ja nõuavad lausa sõda. Sõda kogu elava looduse vastu ning püüa sa neile vastu vaielda, et Saaremaa ei kuulu pelgalt homo sapiens'ile, vaid ka teistel liikidel on seal võrdväärne õigus elada.
Inimesel on mõistust liikide arvukust piirata ja see on igati normaalne tegevus. Inimloomal on aru ka oma vara kaitseks midagi ette võtta. Seda pahatihti aga erinevaid ettekäändeid otsides ei tehta. Küll leitakse, et aia ehitamine on kallis või see muudaks kodusaare tarastatud koonduslaagriks. Siis jälle, et karjuse palkamine või karjakoerte pidamine on liiga kulukas jne., jne.
Mida siis teha? Võsavillem on alati ära võtnud selle, mis ripakil. Vanal ajal saadi sellest aru ja üritati kavalamad olla. Loomulikult see alati ei õnnestunud ja kahjud tuli vaikides endal kanda. Tollal mingeid toetusi ega kahjukorvamisi polnud, aga inimesed elasid loodusega ühes rütmis ja võtsid asju mõistusega. Tänapäeval seda enam ei osata. Loodusest kaugenenud inimloom elab oma mugavustsoonis, kisab nagu siga aia vahel oma õigusi taga ning nõuab teiste liikide hävitamist.
Milles aga metsaasukate süü siis seisneb? Mitte milleski! Nemad elavad vastavalt instinktidele ja lähevad tühja kõhu ajel tarastamata koduhoovi, hundid murravad karjamaal aga iga vabalt ringi töllerdava lamba. Nii oli, nii on ja nii saab olema see ka tulevikus ning seda ei saa nüüd küll loomadele ette heita, et inimene on laisk, loll, lohakas ja paljuski ise oma hädades süüdi.
„Saaremaa hundivabaks" protestikampaania eestvedajad võtavad asja tõsiselt. Propaganda rünnakutesse on kaasatud isegi meedia ja rahvast üritatakse üles kruttida odavate trikkidega. Nii näiteks meenutas üks Leisi valla lambakasvataja leheveergudel kurba lookest, kuidas ta suviste murdmiste kõrgajal helistas ühele teisele lambakasvatajale, kes nuttis lakkamatult, sest hundid olid tema karja murdmas käinud. Isegi loomakaitsjad peaksid ilmselt pärast sellist emotsionaalset tundepuhangut hunte tapma tormama! Aga ennem tuleks siiski aru saada, miks see teine lambakasvataja ikkagi nuttis? Oli tal armsatest villakeradest nii kahju või hoopis sellest, et susi võttis talt võimaluse neil ise noaga kõri läbi lõigata?
Olgu sellega nagu on, aga ilmselt saab pahadest huntidest veel palju lugeda, sest kuidagi tuleb ju avalik arvamus enda poole kallutada. Praegu Saaremaal toimuv meenutab pea üks ühele omaaegset Hiina kommunistide kangelaslikku võitlust varblastega. Mäletatavasti kukuti seal viljasaagi kaitseks linnukesi lausa üleriiklikult ja valimatute vahenditega nottima. Asi lõppes täieliku fiaskoga. Taolisi apse on ka mujal maailmas tehtud, aga sellest on õppust võetud.
Igal liigil on siin maamunal oma kindel roll ja keegi pole kellegist parem ega üleliigne. Sellest on pea kõikjal aru saadud, aga nagu näha siis mõned saarlased vajavad veel arenguruumi ja oma isiklikku õppetundi.
Õnneks Eestis hunte jagub ja see teeb muu Euroopa kadedaks. Taoline nulltolerants oleks aga paljudes arenenud riikides mõistetamatu ja jätaks meist üsna rumala ja lühinägeliku rahva mulje. Maailmas on hunt valdavalt looduskaitse all ja seda mitte ilusate silmade pärast. Vastavalt Berni konventsiooni II lisale on ta tegelikult lausa range kaitse all olev liik. Samuti kaitsevad hunte Euroopa komisjoni elupaiga direktiivi II ja IV klausli lisasätted.
Vaatamata sellele, et Eestil on mõlema Euroopa õigusakti suhtes kehtestatud erand, peaks huntide suhtes plaanitavate äärmuslike meetmete rakendamise vajadus olema tõsikindlalt tõestatud ning põhjendatud. Tänaseni pole veel midagi tõsikindlalt tõestatud ega põhjendatud, vaid enamasti lähtutakse üksnes emotsioonidest ja väga väikese grupi inimeste majanduslikest huvidest.
Ei tasu unustada, et loomapidaja kohustus on rakendada oma vara ja loomade kaitseks kõiki abinõusid kiskjate rünnakute vastu. Kaitseabinõude rakendamata jätmisel ei ole õigust kiskjat surmata ega saada luba tema surmamiseks. Kui loomade piirdeaia seisukord ei taga piisavat kaitset, siis tuleks esmalt tähelepanu pöörata aedikute olukorrale ning nende parandamisele. Lisaks korralikule aedikule hoiab kiskjaid eemal ka karjuste ja valvekoerte kasutamine ning kariloomade ööseks lauta ajamine või karjamaade vahetus. Ehk tasuks alustada sellest, mitte arulagedast kõmmutamisest?
Helistasin eile klassivennale, kes lakkamatult nuttis. Üks saarlane võeti tema asemel tööle ja nüüd jääb pere nälga. Ka pank tuleb ilmselt maja ja liisitud auto kallale. Naabrimees sai aga öösel Tallinna Raekoja platsil peksa ja süüdistab samuti saarlasi - jöhkardid nimelt rääkisid imelikku murrakut ja hääldasid „õ"-tähte kuidagi veidralt.
Saarlased olid omal ajal ju kõvad rootslaste nottijad ja röövisid Rootsist naisigi - see peaks andma igati öigustatud aluse tegutsemiseks. Kelle poole aga pöörduda? Politsei, päästeameti või söjaväe poole, või siis viia asi juba lausa Euroopa inimöiguste kohtusse?
Milles aga metsaasukate süü siis seisneb? Mitte milleski! Nemad elavad vastavalt instinktidele ja lähevad tühja kõhu ajel tarastamata koduhoovi, hundid murravad karjamaal aga iga vabalt ringi töllerdava lamba. Nii oli, nii on ja nii saab olema see ka tulevikus ning seda ei saa nüüd küll loomadele ette heita, et inimene on laisk, loll, lohakas ja paljuski ise oma hädades süüdi.
„Saaremaa hundivabaks" protestikampaania eestvedajad võtavad asja tõsiselt. Propaganda rünnakutesse on kaasatud isegi meedia ja rahvast üritatakse üles kruttida odavate trikkidega. Nii näiteks meenutas üks Leisi valla lambakasvataja leheveergudel kurba lookest, kuidas ta suviste murdmiste kõrgajal helistas ühele teisele lambakasvatajale, kes nuttis lakkamatult, sest hundid olid tema karja murdmas käinud. Isegi loomakaitsjad peaksid ilmselt pärast sellist emotsionaalset tundepuhangut hunte tapma tormama! Aga ennem tuleks siiski aru saada, miks see teine lambakasvataja ikkagi nuttis? Oli tal armsatest villakeradest nii kahju või hoopis sellest, et susi võttis talt võimaluse neil ise noaga kõri läbi lõigata?Olgu sellega nagu on, aga ilmselt saab pahadest huntidest veel palju lugeda, sest kuidagi tuleb ju avalik arvamus enda poole kallutada. Praegu Saaremaal toimuv meenutab pea üks ühele omaaegset Hiina kommunistide kangelaslikku võitlust varblastega. Mäletatavasti kukuti seal viljasaagi kaitseks linnukesi lausa üleriiklikult ja valimatute vahenditega nottima. Asi lõppes täieliku fiaskoga. Taolisi apse on ka mujal maailmas tehtud, aga sellest on õppust võetud.
Igal liigil on siin maamunal oma kindel roll ja keegi pole kellegist parem ega üleliigne. Sellest on pea kõikjal aru saadud, aga nagu näha siis mõned saarlased vajavad veel arenguruumi ja oma isiklikku õppetundi.
Õnneks Eestis hunte jagub ja see teeb muu Euroopa kadedaks. Taoline nulltolerants oleks aga paljudes arenenud riikides mõistetamatu ja jätaks meist üsna rumala ja lühinägeliku rahva mulje. Maailmas on hunt valdavalt looduskaitse all ja seda mitte ilusate silmade pärast. Vastavalt Berni konventsiooni II lisale on ta tegelikult lausa range kaitse all olev liik. Samuti kaitsevad hunte Euroopa komisjoni elupaiga direktiivi II ja IV klausli lisasätted.Vaatamata sellele, et Eestil on mõlema Euroopa õigusakti suhtes kehtestatud erand, peaks huntide suhtes plaanitavate äärmuslike meetmete rakendamise vajadus olema tõsikindlalt tõestatud ning põhjendatud. Tänaseni pole veel midagi tõsikindlalt tõestatud ega põhjendatud, vaid enamasti lähtutakse üksnes emotsioonidest ja väga väikese grupi inimeste majanduslikest huvidest.
Ei tasu unustada, et loomapidaja kohustus on rakendada oma vara ja loomade kaitseks kõiki abinõusid kiskjate rünnakute vastu. Kaitseabinõude rakendamata jätmisel ei ole õigust kiskjat surmata ega saada luba tema surmamiseks. Kui loomade piirdeaia seisukord ei taga piisavat kaitset, siis tuleks esmalt tähelepanu pöörata aedikute olukorrale ning nende parandamisele. Lisaks korralikule aedikule hoiab kiskjaid eemal ka karjuste ja valvekoerte kasutamine ning kariloomade ööseks lauta ajamine või karjamaade vahetus. Ehk tasuks alustada sellest, mitte arulagedast kõmmutamisest?
Helistasin eile klassivennale, kes lakkamatult nuttis. Üks saarlane võeti tema asemel tööle ja nüüd jääb pere nälga. Ka pank tuleb ilmselt maja ja liisitud auto kallale. Naabrimees sai aga öösel Tallinna Raekoja platsil peksa ja süüdistab samuti saarlasi - jöhkardid nimelt rääkisid imelikku murrakut ja hääldasid „õ"-tähte kuidagi veidralt.
Saarlased olid omal ajal ju kõvad rootslaste nottijad ja röövisid Rootsist naisigi - see peaks andma igati öigustatud aluse tegutsemiseks. Kelle poole aga pöörduda? Politsei, päästeameti või söjaväe poole, või siis viia asi juba lausa Euroopa inimöiguste kohtusse?
