Kui liimi pole, siis tuleb lilli nuusutada. Õnneks neid siin jagub, kirsid kah puha õites juba ja hilisõhtul sattusime mingile nurmele, mis kollasest kollasem. Ei fotosilm suuda seda ilu edasi anda.

Seal nägime ka viite metssiga. Emme oli eemal, jõmpsikad külavaheteele lähemal. Oi nad ehmusid ja jooksid nagu peata kanad kui hoo maha tõmbasin. Sant oli mõelda, et mingitel vennikestel valguvad silmad verd täis ja haaravad koheselt püssi kui metsanotsut näevad.

"Omal ajal me tapsime kõik hulkuvad loomad ära, aga tänu loomakaitsjate tööle on kõik kohad neid jälle täis. Lapsed ei julge seepärast enam õuegi minna," kurjustas keegi naisterahvas ühe mu postituse all.

Esmase hooga tahtsin vastu lajatada, et kas ta on peast täitsa loll või lihtsalt paha tujuga trambib tühja juttu? Siiski panin pidurit, sest sain aru, et tegelikult on tegemist väga targa inimesega, kes tõeliselt laste pärast muretseb.

Lained peksavad mööda kaljut nii, et maa kõmiseb. Bassi-laks on nii vägev, et kõik rockpundid kahvatuvad selle kõrval. Ruudi magab õiglase und.

Tuul toob soolaseid veepiisku ja liiva ning pärast paari päeva on masin mõnusa "kihi" all. Me ise loomulikult ka. Ei see pisiasi Rutsi und sega.

Kes on kivi kuningas? Kalamees varitseb kala ja Ruudi seda kalatapjat. Kaua varitsesime, aga lähemale ta ei tulnudki. 

Kalamees võitis ja me ei saanudki teda hammustada. Nõme värk. Hea vähemalt, et ta ühtki kala ei saanud. See tegi tuju kõvasti paremaks. Paras!

Mida hekki? Mind on kaks! Teine mina hiilib ümber masina, on Ruudi närvivapustuse äärel ning annab sellest valjuhäälselt kõigile teada. Eks tuleb taas vabandama minna, et kaaslogejad nii vara üles äratati. 

Ei midagi uut tegelikult ja lausa tavapärane rutiin on sedapuhku Rutsi korraldatud jamasid veidi suuremas mahus klattida. Kohe näha, et Nõpsikut pole enam kamandamas, aga õnneks pole keegi väga kurjaks saanud.

Rõõm elust enesest ja teinekord on vaja imepisikesi asju, et oma hingele pai teha. Täitsa naljakas, aga jummalast hää meel oli kui jaanuari lõpus bussis kapi peal kärbest kakerdamas nägin. Nagu lemmikloom kohe, aga olin hooletu ja lasin ta omapäi hulkuma. Nüüd süda muret täis kus ta vaene kodutu nüüd küll on?

Siis nägin selle aasta esimest liblikat kohe veebruari alul. Kollane teine. Midagi see pidi ennustama? Äkki seda, et suvel tekib asiaadist pruut? Või saan kollatõve. Täitsa vahva ja seda pole mul enne olnud. Peaasi, et tasuta saaks.

Kuda kube kärab, küsin vana sõbra käest telefonis. Me aastas ikka paar korda helistame või paaril aastal korra.

Normaalne, sügeleb nagu tavaliselt.

Hea kui sügeleb. Naine ikka sama, lapsed terved?

Ikka sama, kõik korras. Sul?

Ega ma ei jäta nüüd ehitustöid pooleli mingi kuradi linnupesa pärast ja lendabki kari pisikesi sulelisi mööda maad laiaks. Pohhui, peaasi, et enda lapsed terved ja kaitstud oleksid. Seda kõike saab aga vältida ja vaadake aegsasti oma rõdud ning katused üle.

Ei viitsi ja jälle pohhui? Siis on nii ja püüan võimalikult paljud linnutapjatest "pohhuistid" koos piltide ja nimedega ilmarahva ette üles sättida. Siis jooksete kohtusse silmad märjad, et teile tehti liiga ja nõuate mulle karistust. Nõudke ja nüüd on juba mul pohhui.

Täpsemalt lugege siit

Saigi lõpuks valmis, nüüd võime unistama hakata, on ajutiselt kapteni kohuseid täitev vennike paksult rahul.

Natuke värvi ja pahtlit kuluks justkui veel ära, arvab ajutiselt tüürimeheks määratud tüüp.
Me oleme igasuguse arvamuse suhtes agressiivselt sallivad, aga taolise negatiivsuse jaoks meie laevukesel küll kohta pole, avaldab ajutine kapteni abi.

Kättemaksuseadus saabki teoks. Ma ei kiirustaks valitsuse asemel rootsi pättidele vanglakohti kinkima, sest kohe läheb neid omadele massiliselt vaja. Teiste riikide kogemus just seda näitab.

Kasutades võimalust teen otsa lahti ja väidan, et Tiina, Malle, Irina ja Galja kasutasid ära mu abitut seisundit baarist tulles ning olid minuga minu tahte vastaselt vahekorras. Olgu jumal tunnistajaks, et kaine peaga poleks ma nendega eales seksima hakanud.

Täna on selge, et absoluutselt kõigile oleks parem olnud, kui olümpiamedalit poleks tulnud. Loodetavasti teevad asjaosalised järeldused ja esindavad tulevikus mõnda teist riiki.

Aru ma ei saa tegelikult treeneritest ja õpetajatest. Mis teil viga on? Miks te uut tööd ei otsi? Teid nu**itakse nii pilbasteks, et kokku enam ei lapi! Kas närune palk on tõesti seda kannatamist ja riskimist väärt?

"See millise piirini sa oma Ruudi dieedi ja näljutamisega oled viinud, pole aksepteeritav. Sõprus sõpruseks, aga ma helistan pollarisse," lausus Hetlin ja haaras telefoni.

Naised ikka reageerivad täiega üle - nagu isegi piltidelt näete, siis Ruts nagu Ruts ikka, kuigi kaalus võib-olla tõesti õige veidi maha võtnud.

Kuulen juba sireene. Küll on ikka kiired siinmail. Hoian teid sündmustega kursis, aga süüdistage kõiges Hetlini. Side lõpp.

Tänane maailm on loodud meeste kätega naiste soovide kohaselt. Tõsi või mitte, aga selline ütelus on täitsa käibel. Meie areng võis aga nii alguse saada küll nagu pildil kujutatud.

Ise olen ehe tõestus - nii kui tormipilved kogunevad, tõmban kohe leelet tülist ja vaidlusest kaugemale. Pole nagu suurt mõtetki, sest kui naine ütleb, et "tahab rääkida", siis tegelikult on tunnistajad juba üle kuulatud, kohtuotsus langetatud ja jääb üle see vaid välja kuulutada. Seetõttu ma sealt mõnusa talve seest ja Eesti-nimelisest külluseaiast siia hädaorgu põgenesingi - vanamoor tahtis rääkida. Ohh õudust!

Toleodos, Hispaanias puhus tuul 34 m/s. Ei miskit hullu ja Eestiski taolist nähtud, kuigi vastik oli rattaga sõita küll - kohati oli tunne, et kohe puhub pikali. Senise elu kaks suuremat tormi merel on Eestis üle elatud - üks Soome uue aja alguses, teine nõuka-ajal Saaremaale sõudes. 

Tuult oli sama palju ehk 30-ne ümber. Oli ikka vastik küll. Eriti see Saaremaa ots, sest sinna sai siis munakoore peal ja piiritsooni lubadega. Laevuke justkui sööstis nina ees otse alla merepõhja poole ja rahvas lendas just sinna kuhu laine neid juhatas. Kah ei miskit üleloomulikult hullu, aga seik, mis tänini "suurima kogetud tormina" meeles püsib.

Hundid võivad korraks kergemalt hingata. Ka ametnikud pääsevad küttimismahu suurendamist nõudvast piiramisest ning koos sellega kaovad meediast ka huntide tapatöid vahendavad uudised. Salakütt tegutseb mõistagi rahumeeli edasi, sest vahele jäämine on sisuliselt välistatud. Eks neid ole muidugist raske jälgida ka, sest iga puu taha ju ametnikku ei pane.

Kui eestlane sündis, hakkas juut nutma. Tõsi ta on, sest hullemaid "kirveid" kui kallile kaasmaalasele Maarjamaal selga lüüakse, annab ikka otsida. Me oleme hinnatõusu maailmameistrid, hurraa! Ega kaupmehed suurt juurde lisagi ja ka toidutootjad tahavad vaid piskut, kuid välised jõud mõjutavad. Nii nad väidavad. Loomulikult! Kuradi Putin! See käib kõigi eluvaldkondade kohta tegelikult.

Omaette teema on nn "sõbrahind." Ronime ajas oma paarkümmend aastat tagasi või ehk rohkemgi. Kroon kehtis siis igatahes ja tuli sõber mul maja juurde hindamist haljastustöödele tegema:

Tänaseks lubati punasest punasemat "verekuud." Lora puha, täitsa valge teine. Paar päeva tagasi, ilmselt ka veel praegu peaksid planeedid kenasti joonduma. Järgmine kord juhtuvat nii aastal 2040, aga siis olen ma kardetavasti juba õnnelikult surnud.

Me Rutsiga oleme neid looduseasju ikka jälginud ja nii võtsime üleeilegi ookeani ääres esireas istekohad sisse. Siin pole erilist valgusreostust ka ja peaks nagu nägema küll.

Merest. Laine on pealkirjaks.

Jälle merest.

Kui tahad suuremat lainet, siis sõida sada kiltsi edasi - seal jookseb Laine2. Hästi suured lained.

Ei ma taha suurt lainet. See viib mu õudsasse lapsepõlve tagasi.

Mis siis juhtus?

"Tere, kas Mats Tarkmees, endine katlamaja lukksepp, on telefonil?"

"Kuulen, mida vaja?"

"USA president soovib Teiega Iraani ründamise järgmist faasi arutada. Kas Teile sobib?"

"Momendil mitte, sest räägin just Putiniga ja paneme Kiievi rünnaku üksikasju paika. Las helistab kell 16.00"

"Ütlen edasi ja ta kindlasti helistab."

Meil on Ruudiga diil, et kui on kena ilm, siis passime vähemalt pärastlõunani õues - ajab tubased temperatuurid nii üles, et ei sinna tohi koera jätta. Ja kui pilves ilm, siis lähen linna peale laiama, tema valvab sel ajal. Eile oli pilvine ja üleeilsega võrreldes oma 10 kraadi jahedam. Jeee ja kohe hommikul paarutasin okeanaariumi. Raha eest kalu vaatama noh. Peale tomatis suplevat räime pole ju teisi näinud.

Nagi naksti sai täna Tartus uut silda inspekteerimas käidud. Täitsa tipp-topp ja pole nii kitsas ühti kui pahatahtlikud ajakirjanikud häid lugejaid eksitada püüdsid. See on meil paraku tavaks, et midagi lihtsalt peab halvasti olema. Ja kui miskit tõesti laita ei ole, siis saab vähemalt viidata sellele, et töömees Toomasele kukkus haamer jalale ja tüüp niipea tööle ei saa. Aga Tomil on neli väikest last, kes nüüd ilmselt nälga surevad. Väga luks loo lõpp ja klikid tulevad. Õujeee!

Kala. Täitsa inimese näoga. Vähemalt kõhu alt. Väljamaa lestakala. Lihtsalt võrratu. Ja uudishimulik teine või tahtis lihtsalt mängida? Tont seda teab, aga sellega paneb inimloom küll täiega mööda kui arvab, et veeelukad üldse matsu ei jaga ja on ajudeta lollid.

Ei ole ühti. Lugege või Cousteau tegemistest - ta väitis, et isegi üks millimallikas tuli talle erinevatel päevadel sukeldumise ajal seltsiks ja tahtis mängida. Võimatu, see "sült" ei suuda ju mõelda, karjuvad tarkurid. Inimene teab juba päris palju, aga arvatavasti on suurem osa avastamistest alles ees.

Kohtumine tundmatuga ehk 1.astme kontakt maavälise elu esindajaga on loodud. Vähemalt see küsimus on oma loogilise vastuse saanud ning küllap lõppeb nüüd ka kolkapatrotismist kantud suurusehullustus, et oleme ainukesed "targad" selles üüratus universumis.

Hea meel teatada, et pisike Eesti seisab nüüd ja igavesti vägevate kosmoseriikide kõrval absoluutselt võrdsena. Ruudi pidas valdavalt läbirääkimisi, aga nii palju võin öelda, et saime hunnikus uut tehnoloogiat, mida naastes kohe juurutama hakkame.

Maast-madalast saavad asjad alguse. Pesamuna tähistas just oma esimest sünnipäeva ja valis kusjuures ainuõige kleidi. Tütar kirjutas:

"Tal on loomapäästjate kleit. Täpsemalt galgode päästmise kleit. Täitsa vanaisasse!"

Väga vahva kink ja sealjuures ka mulle enesele, kuigi sedapuhku pidusse ei saanudki suure vahemaa tõttu. Kui tagasi jõuan, siis peame uuesti. Seda uhkem ja lõbusam. Siis juba soe ka.

 

Naised on muidugi ilusad, toredad ja targad, aga teinekord peksavad sellist segast, et anna kannatust. No Terts hellab ja kukub keelitama:

"Tule tagasi, loomapäästes kõik seisab! Meil päike juba soojendab natuke, linnud laulavad ja õhus on kevadet. Kõige ägedam, et meil on jääteed! Rahvale läheb hästi peale."

Tundub, et ühel tüübil on täiega mõnus. Tegelikult ega teinegi kurda, aga lund pole ja liugu lasta ei saa. Veidike nagu nõme. Oleks seda ette teadnud, poleks tulnudki.

Täitsa kummuli teine. Kuust siis jutt. Jube raske on tasakaalu hoida. Selgitan lähemalt. Kuu on väga vajalik vidin taevas, et minusugused joodikud ikka kenasti koju jõuaksid. Viskad aga pilgu taevasse ja kohe on selge pilt kas oled pikali või püsti.

Mnjaah, jubedalt varastatakse siin. Ruudi oli ka hommikul jahmunud kui nägi, et isegi vesi on pihta pandud ja vaesed paadid abitult külili lebavad. Pole ka midagi imestada - kui haridustase madal, siis on ka töötus suur ning tuleb vargile minna. Oi nad kadestasid kui rääkisin, et Eestis on kõik jõukad, kes enesele luksust lubada saavad.

See oli ennemuistsel aal, kui heeringas elas kuival maal, ütleb laulusalm. Paljud vast ei teagi, aga nii mõnedki kalaliigid käivad kuival maal ka tänasel päeval. Nagu aru saada võisite, siis ma ikkagi jõudsin taas ääre peale ning vaid paar sammukest on puudu, et kukkuda üle serva.

Üks majake, mida on dokkidest väga palju nähtud, aga oma jalga polnud sinna seni veel tõstnud. Üks kohtadest, kuhu ma lihtsalt pidin minema. Võõra võimu ja usu sümbol omal ajal. Kuldaeg olnud, sest tegu oli kõige rikkama ja arenenuma kantsiga tolleaegses Euroopas. Lõpuks kupatati võõrad vennikesed siiski minema ja kõik, mis oma, võeti tagasi. Hästi tehtud!

Õitsevad. Kurat teab, mis puu? Ühes kohas oli teistsuguseid lehtes kurat teab, mis puid juures. Need ei õitsenud, aga lehtede varjus käis tõeliselt vägev sädistamine.

Kohe valjult lobisesid isekeskis. Mitukümmend oli kohe kindlasti, kuigi näha neid polnud. Äkki rohkemgi. Nonii lapsed, mis lindudega oli tegu?

Nõrgad jalutavad ilusa ilmaga. Kõvad mehed panevad lühkarid ja plätud jalga ning lähevad linna vahele laiama maailma kõige tugevama tuulega. Meie Ruudiga oleme just nii kõvad mehed ja jopedesse-mütsidesse pakitud kohalikud hoidsid pead kinni kui meid tulemas nägid. Nõrgad, väga nõrgad!

Me oleme üldse tegelikult ühed väga vägevad jalutajad. Trambime nii päeval kui hilistel öötundidel ning Ruts on siin palju julgem kui kodumail. Hiljemalt kuu lõpus tuleb aga raudselt varvast lasta, sest siis hakkab pihta Las Fallas ning Eesti paarikümne aasta saluudid kokku on selle kõrval vaevukuuldav sosin.

Jätan vahele, no pole need AI pildimängud minu teema. Mina võin ju blokkida, aga sõbrantsid hullavad ikka ja teevad foto valmis. Umbes selline ma näen siis tegelikult välja. Deem, olen kogu aeg kahtlustanud, et see kuradi peegel mu koduseinal moonutab üksjagu.

Mõned mõtted kipuvad vägisi täituma. Olen pidanud vaikselt plaani, et äkki teeks ka hispaanlaste keele vähemalt algtasemel selgeks. Samas pole jällegi suurt pointi, sest enamuse aastast passin ju mujal ja kui sa ikka pidevalt ei räägi, siis keel sureb ära.

"Soomlast" puhusin oma paarkümmend aastat tagasi üsna hästi. Täna ei räägi enam üldse, kuigi aru saan peaaegu kõigest. Andsin ühe inteka neile, äkki oli 2019 - jeerum, sure häbi pärast ära. Nii mööda läks kõik. Targem vaiki olla. 

Mees käis poes meeste toitu ostmas. Küpsised Ruudile, keeks Heiksile. Jätsi ja pannkoogid teeme pooleks. Tervisliku toitumise alused. Ei muud. Lisaks on kõhnad nõmedad! Me Rutsiga ei ole kõhnad ja ei kavatse ka saada.

Ja sealt nad tulevad. Perenaine, juurte poolest Tõusva päikese maa päritolu kannatlikult ees ja tema kutsa aeglaselt-aeglaselt järgnemas. Vanakesel oli liikumine ikka tõesti üksjagu vaevaline. Kanged liigesed vast valu ei teinudki, aga hädine oli ta küll. Täpselt nagu mõned me vanamemmed ja -taadid.

Õhtune chill. Siinkandi lemmiklaisklemine täpselt õiget masti puu all. Kellaaeg on kah õige ja päike loojub. Valgus ja varjud on sellised õrnad nagu mulle meeldib. No grammike võiks veel hämaramaks minna. Kohe läheb ka, sest siin käib see käbedalt. Lõpuks päriselt soe ilm oli, päeval lausa palav, kuigi väga valju tuulega. Vahet pole, sest see samuti soe, mis ei lõika läbi vaid pigem paitab ja hellitab.

On aeg järjekordseks linnutarga jutuks. Ärge toitke veelinde! Esimene, kes seda 61 aastat tagasi kuulis, oli mind siia ilma aidanud ämmaemand. Tal oli poogen ja surus mu siva emme tissi otsa, et ma koheselt vait jääksin. Toimis.

Eks ma ole seda ikka korrutanud, aga ega siis kuulata. Pärast seda on lugematu arv naisi kasutanud mu suu sulgemise eesmärgil samat ämmaemanda meetodit. Huvitav kuidas nad küll oskavad? Küllap see on tüdrukute õppekavas.

Tehnika koha pealt püüan ikka kursis olla, aga eile sai kinnitust tõsiasi et kõikidest lollidest kõige lollim on vana loll. Tuli supi isu. Milles küsimus, sest ostsin pool Salvesti ja Põltsamaa aastatoodangust kaasa. Ei siit lõunast sellist suppi saa, mis mulle mekib. Vaatamata päästeameti korduvatele ettekirjutistele ja nõudmistele köögist kategooriliselt eemale hoida, lõin pliidile hääled sisse.

Päike hakkab mere tagant välja piiluma, laisk teine, kohalik aeg juba kaheksa läbi. Peaasi, et tuleb. Paar päeva oli kena, aga eile vihmane. Ruudi arvas pärastlõunal, et lähme päikest otsima. Mõeldud-tehtud ja nii me mõnisada versta lõuna poole kimasimegi.

Taas ühes oma lemmikkohas ja siia jääme lausa kauemaks kui ilma on. Mul isegi mingi "suur plaan" selle linnaga ja õnnistaksin oma edeva jalgratta korralikult sisse. Esimesena kiman ühe tuttava apelsinipuu juurde - mulle kohe nii meeldib selle all pingil istuda ja siis passin ammulisui nagu poleks varasemalt apelsine näinud. Aeg nagu seisaks ja looduslik stressirohi ilma rahata käes nagu naksti. Seejärel vanalinna, sest ka see on seni täitsa avastamata koht.

Elas kord üks naine. Meeldis ta mulle noorena, aga ilmselt palju rohkem ikka siis kui tal aastaid juba üksjagu rohkem kukil oli. Vaatasin temast sarja ja väga vastuoluline inimene nagu paljud meistki. Hiljem loksusid asjad, mõtted ja eluke rohkem paika. Loomad ja nende kaitse olid talle südamelähedane teema ja ta julges isegi kuningatele näkku öelda, mida asjast arvab.

Tulistan kohe kõik jutud jutti, sest pole sugugi teada, millal taas netti tulen. Mul praegast selline interneti- ja mobiilivaba periood. Juhtus üks suur ime, mida olen juba hunnik aastaid oodanud - Ruudi läks lõpuks sõidu ajal vabatahtlikult ise voodisse.

Olen seda kogu aeg tahtnud, sest armatuuri all kägaras pole teps mitte hea olla - kitsas ja puhub talvel kuuma, suvel külma otse selga. Lülin enamasti alla puhumise välja, aga siis endal jalad külmetavad või higistavad nii, et lainetab. Jube jama!

Nagu niuhti jõudsingi arvutisse. Ainult neli päeva võttis aega ja olge te kõik südamest ära tänatud, et hallpead austasite ja kulupead kummardasite. Päris maha veel ei maksa kanda, sest mehed saavad nähtavalt vanemaks teatavasti ju 65 aastaselt. Naistega on muidugi ebaõiglaselt hoopis teine teema, sest tunnustatud teooria kohaselt on 15-25 aastane eelvanamutt, 25-45 poolvanamutt, 45-65 peaaegu vanamutt, 65-85 täisvanamutt, 85-115 ürgvanamutt. Edasi läeb ainult hullemaks.

Asi juhtus kuskil kuukene tagasi juba ja hea sõbrants oli kurb-kurb, sest ta kullakallis kiisuke suri ära. Laps kah kurb ja mees samuti. Punnitasime küll, aga nii kaua kui kodanik Jeesus Kristus maale tagasi ei tule ja loomaarstina tööle ei hakka, on me võimalused üsnagi piiratud. Eriti veel kui asi puudutab kõrget vanust.

Mina kah kurb-kurb, et sõbranna on kurb-kurb koos kurva-kurva lapsega. Kaastundliku inimesena kukkusin kohe lohutama, aga ei sellest suurt kasu olnud. Korraga plahvatas sajandi parim mõte, millega sõbrantsi lausa jalust niitsin:

Saades innustust kõikide maailma preemiate laureaadi, planeedi parima oraatori, ärimehe, presidendi, uisutaja, keevitaja jne jne tegutsemisest otsustas Läti president hõivata Ruhnu saare, sest Eesti riik ei jõua tagada ohutust jm vajalikke asju, mis on nii NATO kui EL vaates üliolulised. Lisaks on Ruhnu täitsa Lätimaa külje all ehk suisa ajalooline piirkond, mis sai Eesti omaks vaid tänu kohalikele puskari ajamise- ja müügiloa andmisele. Nii saavad me lõunanaabrid ka enesele vähemalt ühe saare koos ühe karuga ning ajalooline õiglus ongi taastatud nagu niuhti.

See nädal oli riigi tasemel looduse kaitsjatel kiire-kiire. "Looduse kaitsjaid" võtke muidugi läbi huumori prisma, sest enamasti jääb silma, et nad väljastavad pelgalt tapalubasid.

Riigikogus võeti vastu jahiseaduse ja looduskaitseseaduse muutmise seadus, mis laiendas öösihikute kasutamisvõimalusi ja annab teatud juhtudel loa küttida ka igasugu kaitsealadel. Väga pro sõbrad ja kui mäletate, siis seda ma ennustasid teile juba aegu tagasi ka ette. Teine asi mida ma ennustasin oli hundi tapmislubade pidev juurde andmine ja seda täna taas tehtigi. Kulla Keskkonnaamet! Mida te nu**ite? Kehtestage kohe jahi alul limiidiks tuhat susi ja asi mutt! Kui nii palju kätte ei saa, siis hiljem saate kekata ja viidata talupoja tarkusele ja metsamehe mõistusele.

Inimesi olevat kolme sorti - ühed teevad miskit, teised ei tee midagi ja kolmandad filmivad ning jagavad. Pakuks välja veel neljanda kategooria - inimesed, kes teevad midagi, aga vaid selleks, et filmida ja saada kiitust. Tunnustusvajadus on paljudel tänapäeva noortel juba nii meeletult suur, et see peaks pälvima lausa vastavate arstide tähelepanu.

Helistas mulle telesse kunagi üks mees, kes figureeris tol ajal kollases meedias mingi totaalse jamaga. Ikkagi staar. Täna on ta juba surnud ja sestap nimi pole oluline.

Pöördus mu poole üks vana hea sõbrants, kes otsis hüva nõu. Deem. Vana hea sõbrants ei tohi vast enam öelda, sest see viitab solvavalt naisterahva vanusele. Alustan uuesti. Pöördus minu poole üks verinoor sõbrants, kellega tutvusin 1917 aasta oktoobrikuus Talvepalee vallutamise käigus. 

Deem-deem! Sõbrants ei tohi vast ka öelda, sest see võib viidata kahtlaselt lähedastele suhetele, mis võib omakorda solvata tema abikaasat või kallimat.

Nägin täna hunti. Üsna päälinna lähistel. Lasin Ruudi kõrvalisele külavaheteele jooksma ja seal ta seisis põllu serval. Arg teine ja tegi kohe minekut kui passima jäin. Karv parasiitidest räsitud - kärntõbi vaesel loomal. Seda me metsad täis. Kui pakast hoiab, siis ju ta külmasurma läheb.

Hundupilti ei pane ja asukohta ei ütle. Miks? Aga seepärast, et lähevad ju kohe tapma. Kas olete märganud, et pea alati läheb räme kisa lahti kui keegi oma metsloomaga kohtumise emotsiooni ilmarahvaga jagada tahab. Tappa, tappa, tappa - seda me eestlased oskame kui asi puudutab metsaasukaid. 

Mõtisklus nagu ikka loetav Loomaveebis