Aru ma ei saa tegelikult treeneritest ja õpetajatest. Mis teil viga on? Miks te uut tööd ei otsi? Teid nu**itakse nii pilbasteks, et kokku enam ei lapi! Kas närune palk on tõesti seda kannatamist ja riskimist väärt?
Ja ärge tulge oma missioonijutuga! See on ajuvaba enesetapumissioon, sest süüdi jääte te nii kui nii ja absoluutselt kõiges. Me ikka väärtustame õpetajaid väga. Bla-bla-bla ja seda jama las ajab valdkonna minister. Mulle tundub jällegi, et varsti tuleb igale õpetajale turvamees palgata - igasugused normid minetanud "kukupaid" tapavad nad lihtsalt ära nagu väljamaal juba juhtunud on.
Räägin teile lookese ühest heiki valneri nimelisest tatikast, kes puberteedieas oli maailma kõige targem ja ilmselt ka üsna ülbe tüüp. Aeti meid noori spordilaagrisse parimate välja sõelumiseks, et noortekoondis kokku klopsida. Jäin suitsetamisega vahele. Tundsin süüd? Si**agi! Ma paukusin niimoodi vastu ja andsin parima, et peatreeneril ajud kõrvadest välja voolaksid kuniks käis hele laks lahtise käega piki vahtimist.
Kindlasti vale ja tänapäeva normide kohaselt oleks see mees avalikult üles poodud, mis on samuti vale. Aga ma andsin ju parima ja pingutasin üliväga, et teda nimme selleni viia. Ei tohi endast välja minna. Õukei ja andke mulle mõni flegma nina alla - hiljemalt tunni pärast on ta mu kõri kallal ja siis kukkuge targutama. Ei usu? Aga teeme proovi!
Juhtunu polnud väärt isegi emale maininist, aga vähemalt sain õppetunni, et kui sa ikka piki nina nii väga saada soovid, siis lõpuks ka saad. Repliigi korras mainin, et olen mehega aastaid hiljem kohtunud ja vähimatki viha ei pea. Pigem vastupidi.
Tänapäeval ei tohi enam närvi minna ega häält tõstagi - räme vägivald. Põhimõtteliselt on negatiivsed inimlikud emotsioonid lääne kultuuriruumis keelatud. Kujutame ette, et lähete koju ja teie palavalt armastatud partner seksib teie "pühas abieluvoodis" teisega või teistega. Afektiseisundis tapate ära? Tänapäeval seda enam ei tunnistata vaid te peate viisakalt kõrvaltoas ootama kuniks nad lõpetavad, seejärel serveerima ergutavaid karastusjooke, et lõpuks asuda sõbralikult arutama miks nii juhtus. Edu teile sellega ja head arutamist!
Veel arutatakse süvitsi kuidas oleks õige end loomaks pidava lapsega käituda? Vanasti pandi taolised hullarisse. Täna arutame tõsimeeli millisesse klassinurka pissimise kast ja jooginõu panna. Nujah, aga on veel üks võimalus - elanikeregistrist maha ja lemmikloomaregistrisse kirja. Kiip naha vahele ja kui ilma omanikuta väljas on, siis varjupaika ja kahe nädala pärast eutanaasia. Mida siin nii väga arutada on, sest kassid ja koerad ei käi ju inimeste koolis, ei juhi autot ega tee muid inimeste asju! Väga lihtne ju.
Mul on ka oma isiklik salamissioon nüüd olemas - tütar kuramus hakkas ju ka õpetajaks ning minu püha kohus isana on ta mujale suunata - jääb vähemalt mõistuse juurde ja elab kauem. Varem või hiljem jõuan ma ka sihile - ei lase ma teie lastel enda last hulluks ajada, olgu ta pealegi täiskasvanu. Loodetavasti võtavad teised issid-emmed ka malli ja ühel õndsal päeval pole meil enam ühtki õpsi ega treenerit, kes endast välja suudeti viia. Küll siis saab vahva eluke olema.
