Ja sealt nad tulevad. Perenaine, juurte poolest Tõusva päikese maa päritolu kannatlikult ees ja tema kutsa aeglaselt-aeglaselt järgnemas. Vanakesel oli liikumine ikka tõesti üksjagu vaevaline. Kanged liigesed vast valu ei teinudki, aga hädine oli ta küll. Täpselt nagu mõned me vanamemmed ja -taadid.

Alul vaatasin, et emme lapse ja koeraga ning tegin siva Ruudi rihma lühemaks, et see rahmeldis neile liiga ei teeks. Lähemale jõudes sain aru, et suuremat sorti käru on hoopistükkis koera tarbeks kaasa võetud. See oli ikka heldimust tekitav kui sooja pilguga see naine oma koera vaatas. Nii nad seal oma igapäevaseid ringe teevadki. Kui vanurkoeral jaksu nappima hakkab, siis poeb kärusse ja sõit jätkub.

Hästi armas ja omasid ei jäeta. Eks me kõik jää vanaks ning oleks ikka täiega nõme kui mingi tõpratohter "kõrgema heaolu nõuetega" vastu rinda tagudes üle omaniku pea su lemmikule süstla veeni surub ning otsa peale teeb. Mõnede loomaarstide eestvedamisel oli see päris lähedal. Sai parasjagu kisa tõstetud ja vähemalt eutaanasiat puudutav sõnastus on plaanitavas loomakaitseseaduse paranduses nüüd täitsa heaks muudetud.

Midagi pole muidugi veel vastu võetud ja eks näis kas see algatus ka üldse kuskile jõuab. Ja kui isegi jõuab, siis võib järgmine loomapõlgurist minister kõik tagasi keerata. Näikse, et tänapäeval käivad asjad nii, et kindel on see, et miskit pole enam kindel.