Merest. Laine on pealkirjaks.

Jälle merest.

Kui tahad suuremat lainet, siis sõida sada kiltsi edasi - seal jookseb Laine2. Hästi suured lained.

Ei ma taha suurt lainet. See viib mu õudsasse lapsepõlve tagasi.

Mis siis juhtus?

Mu kõrvalmajas elas tädi Laine, hästi suur teine. Kutsutigi Suureks Laineks. Ja tal oli mees Kleenuke Enn. Oi see on nii õudne lugu!

Räägi.

No veeretasid seksivurri ja tädi Laine sättis end pealepoole. Vaene Enn! Rinnakorv täitsa puru ja ribid vajutasid kopsude peale. Hakkas lämbuma. Õnneks oli akordioni mängijast taat kodus ning surus vooliku ühe otsa pilli sisse ja teise Ennule suhu. Siis kukkus mängima ja päästis mehe elu. Muidu oleks ää koolnud.

Oi kui kohutav.

Jube jah. Ühe korra istus aga Ennule sülle. Tahtis õrnust. Vaesel mehel mõlemad jalad murdusid. Ühel oli isegi lahtine murd, luuotsad kõik paistsid. Jube. Siis ta jäigi nimme sinna sülle istuma ja vaene Ennuke on suurema osa oma elust kipsis olnud. Praegu üldse täisinvaliid ratastoolis. Laine saab toetusrahad hooldamise eest.

Miks ta seda Suurt Lainet maha siis ei jäta?

Kuidas ta saab minema joosta kui jalgu enam pole, ohmakas!

Kohutav lugu!

On küll! Nüüd saite aru miks mul mere ääres alati silma veele kisub. Ei ole tuul süüdi vaid julmad lapsepõlve mälestused. Kohutav, täiesti jube taak mu õblukestel õlgadel ja patuta hinges!