Rõõm elust enesest ja teinekord on vaja imepisikesi asju, et oma hingele pai teha. Täitsa naljakas, aga jummalast hää meel oli kui jaanuari lõpus bussis kapi peal kärbest kakerdamas nägin. Nagu lemmikloom kohe, aga olin hooletu ja lasin ta omapäi hulkuma. Nüüd süda muret täis kus ta vaene kodutu nüüd küll on?

Siis nägin selle aasta esimest liblikat kohe veebruari alul. Kollane teine. Midagi see pidi ennustama? Äkki seda, et suvel tekib asiaadist pruut? Või saan kollatõve. Täitsa vahva ja seda pole mul enne olnud. Peaasi, et tasuta saaks.

Eile jälle tore olla kui hommikusel jalutuskäigul üht karvast tegelast õielt õiele lendamas nägin. Näh, mõni on ikka elus veel ka. Põllud on mürki ja õhk elektrit täis - ime, et nad siis ellu jääda ei saa. Massniitmine teeb asja veel hullemaks.

Kah mul asi millepärast nüüd halada, arvab linnamees. Küll sa ka halama hakkad kui kõht tühjaks läheb ja jääbki. Nälga jääme ilma nendeta ja sureme välja. Nii lihtne see ongi, aga ega tänapäeva inimesele enne kohale jõua kui pöördumatu häda käes on.