Helistas mulle telesse kunagi üks mees, kes figureeris tol ajal kollases meedias mingi totaalse jamaga. Ikkagi staar. Täna on ta juba surnud ja sestap nimi pole oluline. Ja siis räägib ta tõsimeeli kuidas aitas ühe lapsevankriga noore emme bussilt maha ning tehku ma lugu, et ta on selline suure südamega ja väga abivalmis meesterahvas. Lisas muidugi, et teda isiklikult see üldse ei huvita, aga kui ma tahtvat teha sellist lugu, siis ta on nõus. Üldse ei huvita, aga helistas?! Väga mage! Loomulikult ei teinud ma mingit kiidulaulujama.
Täna nägin ise üht juhtumit pealt. Mu lugejaskond ja fännklubi koosneb enamasti naistest ja ka selle loo kolm tegelast on kõik naisterahvad. Ehk veidi teistmoodi naistekas siis. Ja kukkus üks naine libedaga poe ees parklas. Ei olnud vana ega väeti, vaid sellises vanuses, et umbes nelikümne suve ja talve vaheldumist näinud. Ja peategelasteks on kaks piigat, aastaid nii paarkümmend või veidi pealegi, kes sattusid seda pealt nägema. Täielik toimetaja ja reporteri töö läks lahti:
"Kuidas ma välja näen? Nüüd teeme nii, et ma lähen aitan ta püsti. Sina klõpsi algselt paar pilti. Siis hakka kohe filmima ja liigu ümber meie ning lõpuks peatu moblaga naise näo lähedal, et ehmatus ja tänu oleksid selgelt näha."
Appikene! Sa helde aeg ja andke kannatust! Kui ma noor olin, siis pidid pioneerid makulatuuri koguma ja piirkonna vanureid aitama. Ka üle sõidutee juhatama, aga pahatihti panid penskarid vabatahtlikult elu eest jooksu kui punarättidega "abistajate karja" nägid tulemas. Tundub, et tänapäeval kõik kordub, aga eesmärgiks pole enam kellegi aitamine vaid enese upitamine ja eksponeerimine. Isiklikult ma küll ei taha, et mingid kaameratega pärdikud mulle appi tulevad ja sellest tühiasjast suure klipi teevad. Õnneks jäi ka selle kukkunud naise reageering olemata, sest ta sai ise püsti veel enne kui need "algajad sisuloojad" stsenaariumi paika said. Jummel tänatud!
Alati on kuskil keegi, kes vajab kõrvalist abi. On aga rohkem kui küsitav kas seda abi tahetakse ikka vastu võtta kui see pole tegelikult siiras? Muide, veel üks asi kulla noored, mida tahaksin teile meenutada - heateol pole nime ja ka kõige õilsam tegu muutub olematuks kui te sellest ise valjuhäälselt pasundate. Lõpetuseks sobib imehästi mugandatud lõiguke ühest raamatust, kus obsessiiv-kompulsiivse isiksusehäire käes vaevlev professor iseloomustab oma tudengeid:
"Teie generatsioon koosneb nartsissistlikest poosetajatest ja arututest närbujatest, kes janunevad tähelepanu järele, kui kõnnite oma kärsad sügaval sotsiaalmeedias. Nii ei märkagi te mitmekülgsust, mis iga päev teie nina ette maandub."
Kurb, aga tõsi. Tehke ise omad järeldused!
