Kui liimi pole, siis tuleb lilli nuusutada. Õnneks neid siin jagub, kirsid kah puha õites juba ja hilisõhtul sattusime mingile nurmele, mis kollasest kollasem. Ei fotosilm suuda seda ilu edasi anda.

Seal nägime ka viite metssiga. Emme oli eemal, jõmpsikad külavaheteele lähemal. Oi nad ehmusid ja jooksid nagu peata kanad kui hoo maha tõmbasin. Sant oli mõelda, et mingitel vennikestel valguvad silmad verd täis ja haaravad koheselt püssi kui metsanotsut näevad.

"Achtung-achtung ja olgu orlung - surnud metssiga on hea metssiga! Shnelle-shnelle, inimkond on ohus!"

Huvitav, mida umbes viiekümne aasta pärast sellest katku ennetamisega seotud masshävitamisest arvatakse? Pakun, et meid peetakse üsna lollakateks. Muide, Venemaal hävitatakse praegu veistekarju sama sildi all, aga siinjuures tuleb rõhutada, et "haiged" kipuvad olema ikka tavaliste inimeste loomad, mitte suurte võllide omad. Nii, et saage PTA-ga läbi - muidu tulevad ja killivad kogu karja maha. Ikka meie kõigi heaolu nimel ja taudi ennetamiseks. Nii palju on ametijukudele võimu antud ja kaevata pole nagu kellegelile.

Nuusutamise juurde naastes, siis oleme präägast sihukeses pisemas linnakeses, kus ilgemad gaasi- ja naftavarud. Umbes nagu Maardu kant, aga selle vahega, et sealset manti kannatab nagu ninna tõmmata küll. Siinset väga mitte. Torusid ja tünne kogu rannik täis ning seda on tunda ka õhus. Ei julge suitsugi põlema panna, sest äkki plahvatab. Nii hull see asi muigugist ei ole, aga ega siin kaua olla tahagi, kuigi looduslikus vaates on kõik mega. Vesi kah õigemat karva ehk palju sinisem. 

Nagu aru võisite saada, siis masina nina on juba kodu poole keeratud. Umbes nädalakese oleme veel siinsel rannikul ja siis ca kuukese naaberriigis. Seejärel teeks ühe kiirema spurdi veidi pikemate peatustega Veneetsias, Brnos, Budapestis ja Krakowis. Selline on plaan, mis teadupärast ikka pekki kipub minema. Eks näis kuidas seekord läheb.