Lained peksavad mööda kaljut nii, et maa kõmiseb. Bassi-laks on nii vägev, et kõik rockpundid kahvatuvad selle kõrval. Ruudi magab õiglase und.

Tuul toob soolaseid veepiisku ja liiva ning pärast paari päeva on masin mõnusa "kihi" all. Me ise loomulikult ka. Ei see pisiasi Rutsi und sega.

Vahest on tuul aga nii vali, et puhub kõrvad peast ja saba tagant. See hakkab lõpuks juba segama küll ja siis ta kobib masinasse magama. Masin kõigub ja väriseb, aga sellest on poogen - täielik merekaru, mitte koer.

Alul ta neid "paukusid" kui lained vastu kivi peksid veidi kartis ja vaatas ikka üle õla. Esimene öö oli endalgi sutsu kõhe, sest jõudsime pimedas ning siis polnud näha kui kõrgele ja kaugele need ulatuvad. Väss oli aga nii kõva peal, et suurt nagu ei huvitanudki - üle jupi aja üks korralik magamine.

Inimene harjub kõigega. Koer kah ja nüüd ei oska nagu tuulevaikse ilmaga suures vaikuses enam magama jäädagi:

"Halloo! Miks tümakas maha keerati? Tehke kohe valjemaks ning kruttige julgelt voluumi juurde! Aitäh!"