Asi juhtus kuskil kuukene tagasi juba ja hea sõbrants oli kurb-kurb, sest ta kullakallis kiisuke suri ära. Laps kah kurb ja mees samuti. Punnitasime küll, aga nii kaua kui kodanik Jeesus Kristus maale tagasi ei tule ja loomaarstina tööle ei hakka, on me võimalused üsnagi piiratud. Eriti veel kui asi puudutab kõrget vanust.

Mina kah kurb-kurb, et sõbranna on kurb-kurb koos kurva-kurva lapsega. Kaastundliku inimesena kukkusin kohe lohutama, aga ei sellest suurt kasu olnud. Korraga plahvatas sajandi parim mõte, millega sõbrantsi lausa jalust niitsin:

"Kuule võta mind enesele kassi pähe! Ma kah nälgas, ripakil ja kodutu, õues suur pakane paukumas. Tänapäeva mehed on nii ohmakad, et ei need enam vahet tee ja kui isegi teevad, siis ega nad öelda ikka julge."

Sõbrantsi arust oli see väga hea mõte ning ta oli peaaegu valmis mulle kodu pakkuma, aga viimasel hetkel hüppas alt ära, sest pelgas, et mees võib ikkagi aru saada. Ma lubasin kenasti vurrud pähe joonistada, korralikult liivakastis käia ja hästi kõvasti nurruda kui mees silitama tuleb. Imearmsalt vaatan talle otsa ka. 

Ise olen küll tulemusega raskelt rahul ja see mees peab ikka mingi täiega eriline loomatark olema kui vahet teeb. Või mida teie arvate? Peaks ju läbi minema küll - siis sõbrants ei ole enam kurb-kurb ja tema laps kah, mehest ja minust endast rääkimata.