Toleodos, Hispaanias puhus tuul 34 m/s. Ei miskit hullu ja Eestiski taolist nähtud, kuigi vastik oli rattaga sõita küll - kohati oli tunne, et kohe puhub pikali. Senise elu kaks suuremat tormi merel on Eestis üle elatud - üks Soome uue aja alguses, teine nõuka-ajal Saaremaale sõudes. 

Tuult oli sama palju ehk 30-ne ümber. Oli ikka vastik küll. Eriti see Saaremaa ots, sest sinna sai siis munakoore peal ja piiritsooni lubadega. Laevuke justkui sööstis nina ees otse alla merepõhja poole ja rahvas lendas just sinna kuhu laine neid juhatas. Kah ei miskit üleloomulikult hullu, aga seik, mis tänini "suurima kogetud tormina" meeles püsib.

Eile puhus siinmail tuul 43 km/h ehk numbrid olid Toledoga võrreldes teistpidi. Ei ma seda ise mõõtnud, aga ilmateade väitis. Millegipärast möödetakse kiltides, mitte meetersekundites. Vähemalt mobiilis ja välitabloodel on niimoodi ja see mõõtühik nüüd tormi küll ei tähenda?! Lugege seega ikka meetersekundeid. Seda ma nüüd jälgin ja hoian igasugu hoiatustel silma rangelt peal. Poleks eales uskunud. Üleeile andis taevast korralikult vett ka krae vahele. Tõmbasin igaks kümneks juhuks sisemaale veidi kõrgemale - äkki on uus tsunaami tulemas? Ei tulnud ühti, aga tuul surus üsna maadligi küll.

Ei ole ma sellist ilma mandri selles servas varasemalt näinud. Siin elavate tuttavate sõnul olid need laastavad marud aga sõna otseses mõttes täiesti hirmutavad. Nähes neid üleujutuspiirkondi, maalihkeid ja hektarite kaupa murtud metsa, hakkan kaude seda põrgut juba aduma. Metsaärikatel pole mõtet siia üldse tulla - saavad vaimsed häired, sest koristustöid jagub aastateks ning uued tormid on tulemas. Ohh seda rahakest, mis maas vedeleb ja keegi isegi ei kobiseks kui seda võtma lähed. Tuule jõud on ikka nii vägev, et murrab puud lausa poole tüve pooleks nagu õlekõrred, juurtega maast välja kiskumiset rääkimata.

Ega siis kogu aeg ka nii ole ning head sooja ilma on piisavalt. Või siis suhteliselt sooja ilma, sest varasemalt on neid plusskraade justkui rohkem olnud. Nii mulle vähemalt tundub, aga vaatamata sellele on pruunikas jume juba peal. Mu suvist riietust nähes nii mõnedki vaatavad hämmeldunult. Üks naine piidles auto numbrit ja küsis, millist riiki seesamune "EST" tähendab? Seletasin talle siis, et tema asub mandri selles otsas, aga minu koduni peaks trampima vastupidises suunas teise ääreni kuni Läänemeri vastu tuleb.

"Aaa, põhjast, siis on kõik arusaadav," mõõtis ta mind pealaest jalataldadeni uuesti takseerides suure muigega.

Nazaré, on säherdune linnake siin. Kohalikud kiitlevad, et neil on maailma suurimad lained. Küllap puhuvad asja suureks, sest suurimad lained mu senise teadmise põhjal peaksid asuma hoopis mujal. Siinsetel lainetel pole aga ilmataadiga vähimatki seost vaid asi on hoopis geoloogias. Ookeani põhjas on nimelt kanjon, selline "tilluke" ca 230 kilomeetrit pikk ja 5 kilomeetrit sügav - see annabki mereveele paraja vungi.

Surfarid hindavad seda kohta väga. Tahtsin isegi pilgu peale visata, aga valju vihma tõttu jätsin asja pooleli. Kahetsust pole, sest jätan alati midagi järgmisteks aastateks ka vaadata. Nüüd tuli üks koht juurde. Väga timm. Oleme selle kliima üsna välja vihastanud - paras ja mida külvad, seda ka lõikad. Üllatav aga, et see kõik nii kiiresti muutub. Eestis ei saa nagu midagi väga aru. Nüüd lubatakse enneolematult palavat suve sinnagi. Küllap tuleb siis Lapimaale põrutada ja seal pole ka tsunaamisid ega maavärinaid vaja karta. Põhjamaal elades on seega omad eelised. Lisaks veel Jõuluvana, kes kohe nurga taga elutseb ja toimetab. 

Tänane hommik on rahulik - tuult pole, vaid 5 m/s (mobiilis 23 km/h - WTF?) ja päike tõuseb. Kraadiklaas on omadega varahommikul 12 plussi peal ja päeva peale raudselt kerkib. Isegi Ruudi tunnetab ette ja kibeleb juba õue. Ei ma julge vastu vaielda ja lähme möödame siis oma esimesed viis kilomeetrit ära.