Üks majake, mida on dokkidest väga palju nähtud, aga oma jalga polnud sinna seni veel tõstnud. Üks kohtadest, kuhu ma lihtsalt pidin minema. Võõra võimu ja usu sümbol omal ajal. Kuldaeg olnud, sest tegu oli kõige rikkama ja arenenuma kantsiga tolleaegses Euroopas. Lõpuks kupatati võõrad vennikesed siiski minema ja kõik, mis oma, võeti tagasi. Hästi tehtud!

Tavapäraselt tehakse kõik võõrastega seotu suure vihaga maatasa. Inimlikult mõistetav. Sedapuhku jäeti aga kõik alles, kuigi igasse võimalikku nurka pandi enda jummel seisma. Türgis tehti täpselt samamoodi, aga selle vahega, et sealsest pühakojast enam riste väga ei leia.

Ja nüüd leiangi end suurte vastuolude keskelt - nõuka-aeg on viimane, mida taga igatseda ja ma lööks iga viisnurga nii puruks kui veel üldse saab. Kõik hooned, isegi pühad majad maatasa nagu nad meie omadega tegid. Ometigi oleks see üleolevast ja julmast rahvast ning nende sitast riigikorrast väärt meeldetuletus tulevastele põlvedele.

Kas poleks vahva kui nii vallutajad kui tagasivallutajad oleksid jätnud linnad alles ja mitte maatasa põletanud? Alates Troojast kuni Pirita kloostrini. Nii-nii palju ajalugu oleks alles jäänud. See kõik on vaid teooria ja soovunelm, sest paganama raske on ikka pärast totaalset ülekohut jääda mõistlikuks. Eks ole? 

Inimloom on üks suur looja, samas jällegi ka suur tapja, lõhkuja ja hävitaja. Viimaseid mainitud tegevusi oskame vast isegi kõikse paremini. Seda hinnalisem on, et kunagine mošee, pragune katedraal nii usu, võimu kui aja kiuste ikka väärikalt püsti seisab.