Pöördus mu poole üks vana hea sõbrants, kes otsis hüva nõu. Deem. Vana hea sõbrants ei tohi vast enam öelda, sest see viitab solvavalt naisterahva vanusele. Alustan uuesti. Pöördus minu poole üks verinoor sõbrants, kellega tutvusin 1917 aasta oktoobrikuus Talvepalee vallutamise käigus. 

Deem-deem! Sõbrants ei tohi vast ka öelda, sest see võib viidata kahtlaselt lähedastele suhetele, mis võib omakorda solvata tema abikaasat või kallimat.

Alustan uuesti. Küsiti nõu noh. Mingi täiesti suvaline määramata vanusega tundmatu naine küsis, et mida ma tean tihaste hingeelust? No andke mulle andeks, aga riigi ühe tunnustatuima ornitoloogina tean ma tihastest ikka absoluutselt kõike.

Tihane on põhimõtteliselt luik. Vähemalt vanasti oli kui ta veel vees elas. Mingil päeval kakerdasid nad aga kuivale maale ja siia nad jäidki. Kuna maa peal oli toiduga kitsas käes, siis hakkasid nad sööma just seda, mis noka vahele sattus. Millegipärast mekkisid kuivamaa luikedele suitsukonid ja nooremad inimesed pange nüüd hoolikalt tähele - see pani kasvu kinni ja nad hakkasid imekiire geneetilise muundumise tagajärjel kokku kuivama. Nii, et ärge teie suitsetage ja konisid järage!

Lõppu teate isegi - tihased on kõikjal me ümber ja iseäranis külmal talvel vajavad nad lisaks konidele ka muud söögipoolist. Inimesed ulatavad neile lahkelt abikäe, aga siin tuleb meeles pidada, et kui juba toitma hakkasite, siis tehke seda kuni kevadeni. Raudne reegel lausa. Muidu tulevad vaesekesed akna taha ja ootavad tühja. Ilm läeb pimedamaks ja külmemaks, energia muudkui kaob ja lõpuks on nad kõik sirakil te akna all. Seda te nüüd küll ei taha.

Aga lugu pole toitmisest vaid taas ventilatsioonitorudest, kuhu nad pesa on meisterdanud. Vältimaks kellegi teise intellektuaalse omandi kasutamist lisan loo juurde kunagi ammu omaenda käega tehtud fotod, mis kenakesti probleemi illustreerima peaksid. Lühidalt öeldes tihased on torus ja tunnevad endid seal üsna hästi. Naisterahvast nad ei segagi, aga närvidele käib, et kui ventikas sisse lülida, siis imeb kööki ka kõik suled ja pasa. Vastik hais lisaks. Soovitasin siis panna aparaat teistpidi käima, aga oodaku kevadeni, sest puhub nad ju õue. Veel lisasin, et peab torud puhastama kindlasti enne pesitsuaega, sest pärast seda on juba hilja ja patt langeb hingele kui pisipere hukka saab.

Tema poolest võivad linnukesed rahus pesitseda ka, aga kuidas sitast ja sulgedest lahti saada, et need kööki ei lendaks? Võimalik on muidugi mingi rest ja filter panna, aga nii, et puhastada ka saaks - muidu ei tule ju isegi õhk läbi kui mõne aasta möödudes kõik umbes on. See soovitus polnud aga ka päris see, mida ta vajas.

On veel üks võimalus. Leotage teri enne lindudele andmist lahjemas odekolonnis ja kui need tagaotsast välja tulevad, siis täitub ka ventileeritav ruum meeldiva aroomiga. Et asi oleks lõpuni linnusõbralik, siis oleks hea kui otsite üles kõik vanaema vatitekid ja padjad ning lööte nendega maja selle külje üle, kust tihased on harjunud sisse lendama. See on lausa hädavajalik, sest aromatiseeritud terad tekitavad kerge joobe ja need purjus miniluiged ei pruugi enam augule õieti pihta saada ja lendavad just sinna, kuhu valeorientiir ning tuksis sihik nad suunavad.

Päris tark jutt tuli taas kokku nagu ikka. Loodetavasti on abiks. Küll ma olen ikka tubli, et seda "valneri hüva nõu" rubriiki pean. Ärge tulge tänama. Vähemalt avalikult küll mitte.