No ja istun siin poorsel kaljunukil ning mõtlen oma elunatukese üle järele. Korraga ei suuda uskuda isegi omi silmi - valge karvane atlandi tursk ronib ookeanist välja. No ei ole võimalik, sest nad olla juba ammuilma välja surnud. Lora puha!
Piidlesin ta tegemisi üsna tükk aega. Pidavat olema jõhkram kui haikala ja pahatahtlikum ning õelam kui mu vanamoor. Ei ma usu - tuli masina juurde ja vaatas täitsa sõbralikult otsa. Keetsin talle ruttu kapsasuppi. Seda kalad teatavasti armastavad.
Võib-olla oli lihtsalt sõbralikum isend, sest GPS-rihm reetis, et ta on varasemaltki inimesega kokku puutunud. Teadlastega siis. Need ju ka mõnes mõttes nagu inimesed. Ei suuda siiamaani uske seda ennakuulmatut vedamist. Ma kohe nii õnnelik-õnnelik! Vahi kui vähe on inimesele tegelikult õnneks vaja. Elagu valged karvased atlandi tursad!
