Kui eestlane sündis, hakkas juut nutma. Tõsi ta on, sest hullemaid "kirveid" kui kallile kaasmaalastele selga lüüakse, annab ikka otsida. Me oleme hinnatõusu maailmameistrid, hurraa! Ega kaupmehed suurt juurde lisagi ja ka toidutootjad tahavad vaid piskut, aga välised jõud mõjutavad. Nii nad väidavad. Loomulikult! Kuradi Putin! See käib kõigi eluvaldkondade kohta tegelikult.

Omaette teema on nn "sõbrahind." Ronime ajas oma paarkümmend aastat tagasi või ehk rohkemgi. Kroon kehtis siis igatahes ja tuli sõber mul maja juurde hindamist haljastustöödele tegema:

"Sõbrahind ja ainult sulle, ära teistele räägi, et nii odavalt teen - 125 tuhhi."

Olgu ta tänatud, aga uurisin ikka mujalt ka ning täiesti ametlikud pakkumised tulid võhivõõrastelt 50+ tonni soodsamad. Mõistagi rikkus see suhted ära ja sõprus lõppes otsa kah.

Praegune valitsus teeb oma rahvaga samasuguseid eluskatseid, et palju nad välja siis kannatavad? Saame hakkame kuidagimoodi, aga karistuseadustikus võiks riigi tagant varastamise maha tõmmata küll. Oleks vägagi õiglane.

Siin on ikka lausa lust poes käia, sest kotitäie vajalikku söögikraami saab kätte 20-30 eurtsiga. Ja kusjuures ma ostan ju mingit jama, mitte normaalset toitu. Ühe korra krabasin rohkem ja tuli 46 eurot kopikatega. Suits mu kullakallis maksab näiteks Portugalis 5.70, Hispaanias va arengumaal oli hinnaks 6.10. Nad on meist ikka väga kõvasti maha jäänud - isegi aeg on kaks tundi maas. Sa püha müristus ja kus selle häbi ots! Säh sulle suuri maadeavastajaid ja -vallutajaid!

Nägin netis ühe väljamaalanna imestust kui ta ilmselt siis ühelt Tallinna turult ostis kaks tomatit ja kotitäie kurke - (oli vist) 18 eurot!!! Piiga ei suutnud seda uskuda ja tegi videogi, et maailmale näidata. See ringleb just FB-s usinalt. Mis inglase jaoks kummaline, see eestlase jaoks tavaline. Vanemal generatsioonil on vähemalt nõuka-ajast väärt kogemus võtta - palk oli olematu ja poed kaubast tühjad, aga nälgas polnud enamasti keegi. Nii ka täna ja kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Nii ta käib ja eks need oskused tuleb ruttu noortele edasi anda.

Kohalikud ostavad ikka suured kotitäied, aga siin teised tavad ning pered on suuremad ja süüakse võimalusel ikka koos. Üsna prükkari tunneb tuleb peale oma paarikümne euroga kassas makstes. Siiani olen selle häbi suutnud alla neelata. Pole näpuga järge ajanud, aga küllap mingid toiduained on ka samas hinnas ja kallimatki kui kodus. Kütus on raudselt kallim ja see jookseb sõltuvalt tanklast kuni 2.euroni diisli liitri eest. Prantsumaal oli kallim. Seal on üleüldse kõik kallim. Paar aastat tagasi oli suitsupakk Pariisis 11 eurot, täna ilmselt 20. Üldse ei imestaks. Taldrikutäis peene nimega supilörri maksis toona 15 raha. Tagasiteel vuhisen silmad kinni gaas põhjas sellest riigist läbi - no pole mu rahakoti jaoks.

Pole hullu ja küll me neile konnasööjatele järele jõuame. Loomulikult mitte palkades. Muide, teadmiseks ka teile, aga ministeeriumis on praegu arutusel seadusparandus, mis lubab teid toidupoe turvamehel koha peal maha lasta kui miinimumarve tuleb alla 100 euro. Seletuskirja järgi elavdavad suuremad arved me majandust ja puhastavad ühiskonda kohanemisvõimetutest vaestest indiviididest ning laias laastus tulevat see kasuks kõigile. Arvan samamoodi. Igatahes ministeeriumi härrased ja provvased on sedapuhku oma palga auga välja teeninud.

Olge siis hoitud ja ostke kuulivestid ja kiivrid tuleviku tarbeks. Äkki läheb kõht tühjaks ja tahate poodi minna. Paari kuu pärast olen ehk juba tagasi - siis saan taas rahabossi toidupoes mängima hakata. Naised kõik kiljuvad vaimustusest kui suudan korraga tervelt 5 kodumaist kartulit osta. Vägev! Ei jõua ära oodata.