"Saluudi eest plehku pannud ja kaheksa kuud metsas elanud Färron jõudis õnneks koju. Paljudel koertel kahjuks nii ei vea!"

"Kui inimesele öelda aasta otsa järjest, et ta on koer, siis hakkab vaeseke lõpuks haukuma!", ütleb vana-kreeka filosoof Heikistotelese tarkusetera. 

Kuna juba homme õhtul läheb taas "suur sõda" lahti ning tuhanded inimesed keeravad oma hoolikalt peidetud relvad, kahurid ning maa-õhk tüüpi raketid taevasse, et nähtamatuid tulnukaid tappa. 

Seetõttu kordamegi taas vana jutu uuesti üle ja sotsiaalmeediat jälgivad inimesed saavad loomakaitse liidu homse pressiteatega tutvuda juba täna. Homme lugege aga ikka lehest ka, sest äkki nii jõuab sõnum ehk lõpuks isegi aeglasema taibuga rahvani.

"Jõulusaluudi eest pani neliteist koera pagema!"

Mõnedel aastavahetustel või paar päeva pärast seda olen käinud ikka koeri teedelt ja isegi raudteelt ära ajamas. Raudteelugu juhtus oma viis aastat tagasi Laagris, aga seda, mis praegu toimub, pole mu kümne "avaliku loomakaitsja" aasta jooksul varem küll juhtunud. 

Jummalast tõsilugu, aga küllap uus traditsioon otse kiriku ees pärast Jõulupalvust saluuti lasta muutub aina popimaks. Uued kombed ja "vaiksest jõulust" saab tulevikus tulevärgi ja pauguga jõul! Äge!

14 koera (loe neliteist) on juba sel nädalal plehku pannud. Just nii palju on mulle neid teateid edastatud ja "suur sõda" on veel ees! Ma ei taha mõeldagi, mis mõne päeva pärast toimuma hakkab. Rakvere linnuses toimetav muuseumirahvas ajab lati aga hoopis kõrgele - saluudikahurid pannakse paukuma kohe loomade kõrval! Vat see on tase! Sealne peavõll rahustab inimesi muinaslooga, mille kohaselt nende loomad on paugutamisega harjunud.

Loomakaitse liit näeb seda asja natuke teistmoodi ja püüame päästa, mis päästa annab. Sellest ka meie tänane pöördumine: 

"Tavaline penskarite hommik"

Heikile tablett. Taadu-Aadule tablett. Heikile verevedeldaja. Taadu-Aadule südamerohi. Siis "Omega-6" kapslid. Mõlemale.

Seejärel prillid ette ja vaatame surmakuulutused üle. Jess, täna polnud ühegi sõbra ega tuttava nime. Koolikaaslasi ka mitte.

"Vanapoiss Rex tähistas Jõulupühi juba uues kodus!"

Mitte väga kaua aega tagasi oli vanade, haigete ja vigaste loomade ainuke lootus see, et ehk äkitselt mõni soomlane halastab ja pakub kodu. Eestlane käis taolistest õnnetutest suure kaarega mööda. 

Viimasel paaril aastal olen aga märganud kallite kaasmaalaste mõtlemises suurt muutust ja järjest rohkem eestlasi soovivad armastust pakkuda ka vanuritele ja haigetele. Kui nüüd võllanalja visata, siis oli vahepeal lausa selline tunne, et hakka või kiisudel jalgu maha võtma, sest kolmekäpalised ja ühesilmalised leidsid lennult kodu, aga igati terved nurrumootorid pidid seda päris oma inimest ootama aastakese või kauemgi.

Muutus on toimunud ka minus eneses, sest ka mina valisin alati noored lemmikloomad sel proosalisel põhjusel, et nendega võimalikult kaua koos olla. Lisaks ma kartsin hullumoodi seda leina, mis tuleb siis, kui jõuab kätte lahkumise aeg. Inimese elu on üürike, aga looma oma kümme korda lühem ning see möödub imeruttu ... 

„Inimeste jõuluroad ei sobi koertele!“

"Kuradi, kuradi, kuradi, kurat!", alustan ma tänast vagat ja pühat õhtu lausropendamisega, sest üks tähtis asi jäi tegemata. Ja nimelt stopperid käivad ja mõõdavad aega tänavuse aasta tippsündmuse - Jõulu söömisorgia 2017 avapauguni. Parem hilja, kui mitte kunagi ja sestap kutsun eelkõige koeraomanikke seda pressiteadet lugema.

"Minge pihile! Mina käisin ja polnud üldse jube!"

Hommikul pressisin pidupäeva püksid ära ja lõin uuema palitu tolmust puhtaks. Põrutasin kohe kirikusse ja kukkusin pärima:

"Millal veini antakse?"

"Enne kümmet ei saa! Seadus ei luba!"

"Ähh kurat küll!"

"Ärge kutsuge kurja välja noormees! Vähemalt selles majas mitte!"

"Vabandust."

"Aga millal te viimati pihil käisite?"

"Jõulumuinasjutt suuremat kasvu siledakarvalisest koerakesest"

Elas kord ammu-ammu, Issanda aastal 2007,  üks suuremat kasvu siledakarvaline koerake kaugel-kaugel Põhjamaal, Järva kuningriigis. Sellele sõbralikule noorele koerale meeldis väga joosta ja mängida. 

Ta võis joosta pikki tunde, imetledes rohelisi metsi, kuldkollaseid põlde ja sinavaid künkaid. Talle meeldis joosta järvede ja jõgede ääres, vaadates veepinnalt iseenda peegeldust. Suuremat kasvu siledakarvaline koerake armastas maad ja muru ning sellel koos peremehega jalutades oli ta väga-väga õnnelik.

Kuid suuremat kasvu siledakarvalisel koerakesel oli ka üks suur mure. Nimelt ei olnud ta kunagi  jalutamas ega jooksmas käinud ning ta nägi seda kõike vaid unes. Tema pererahvas armastas tegelikult siin ilmas üle kõige viina juua ja enamasti eite-taati olidki täis nagu tinaviled. Hamstrid ja kassivolask olid samamoodi näljased, aga nemad elasid vähemalt soojas räpases toakeses, mitte ei virelenud omapäi külmas kuudis. 

"Kohvrikoer" tekitab jälle segadust!"

Teisipäeval andis mulle Maarja Koppel teada eriskummalisest vaatepildist Tallinna kesklinnas:

"Heiki tule appi! Suur saksa lambakoer on ratastega kohvri küljes kinni keset sõiduteed, Kaubamaja juures, ülekäigurajal."

"Mis seal siis toimus?"

"Üks malamuut läks peremehega üle tee ja kuskilt ta siis sealt autode vahelt tuli üle sõidutee, kohver kolinal järgi lohisemas. Hea, et alla ei jäänud! Malamuudi peremees lõi teda veel jalaga, et eemale hoiaks. Ja siis ta jäigi selle posti taha kinni ning tuiab sõiduteel. Õnneks pole siin väga tihe liiklus, aga jalakäijad kardavad teda."

"Kas sa kõnniteele saad viia?"

"Ma ei julge, koer on ähmi täis ja väheke kuri ka vist. Võib-olla on ta lihtsalt närvis praegu."

"Totaalse muutumise Jõulueri - Hallike"

Hallike on koer, kelle väärkohtlemine lõi laineid isegi väljamaal. Enne teda on saanud samasugust meediatähelepanu tunda Claudia, aga seda eelkõige siiski tänu perenaisele, kes lolli järjekindlusega kohtuotsuseid muudkui vaidlustas. 

Lõpuks pedagoogist usklik proua küll juriidilises plaanis võitis, aga rahvas seda otsust ei mõistnud ja tänu sellele sai Eesti kohtusüsteem sadu, kui mitte tuhandeid õiguses ja õigluses pettunud tagakirujaid juurde. 

Meie leidsime Claudiale uue armastava kodu ja vaikisime koera huvides, sest värdseadus annab omanikule looma üle pea piiramatu voli isegi pärast seda kui ta kohtus süüdi oleks mõistetud.

Claudiaga võrdväärne superstaar on täna Franko nimeline saksa lambakoer, kes suudaks samasugust meediamöllu korraldada, sest kõik osised on paigas.

"Tule veretule kitsejahile!"

Pimedus, depressioon ja meeleheide on sind viinud viimase piirini! Jõulukingid nõudsid kõik säästud, töö on nõme ja elukaaslasega klapp puudub! Sa tahad surra!

Loomakaitse liit pakub sulle seda võimalust ja tule "veretule kitsejahile". Probleem on kestnud juba aastaid, aga pärast meie sekkumist on lahendus kohe-kohe saabumas.

„Loom ei ole hea jõulukink!“

"Kingin lapsele punase kiisupoja jõuludeks, ta nii soovib seda!", sattusin tahtmatult pealt kuulma kahe nooremapoolse naise vestlust.

"Vana ta sul juba on?"

"Carmen sai augustis juba kolmeseks! Kuidas sa küll ei mäleta? Olid ju ise ka kohal?"

Panite tähele, et laps soovib nii väga SEDA, mitte TEDA?! Mnjah, hakkab see jama pihta, aga ma väga loodan, et see oma põnnile rõõmu valmistada sooviv emme saab ikka aru, et tegelikult võttis ta siiski kiisupoja endale, mitte lapsele. 

Aastate jooksul oleme üsna paljudele taolistele "kinkidele" pidanud uusi kodusid otsima. Kuigi enamuse inimeste jaoks on elementaarne taolisi üllatusi mitte teha, siis paraku elab meie keskel ka päris palju ohmusid, kes matsu ei jaga. Eelkõige just neile ongi loomakaitse liidu tänane pressiteade mõeldud.

"Naida Baimova pani haige tõukoera taas müüki! Kiirustage seltsimehed, kiirustage!"

Novembris ja detsembris olen saanud enneolematult palju kaebusi haigete kutsikate ja kassipoegade müügi kohta. Teateid on tulnud nii siit, kui seatpoolt lahte ja just eile sain kokku ühe Soome politseinikuga, kes uurib ühte episoodi selles räpases äris. 

Kahjuks on sellesse loosse segatud ka meie igati aus loomaarst, sest just tema nimi kinnitab vaktsineerimiste toimumist. Ometigi olid loomad haiged ja neile tehti lõpp peale. Kas ta usaldas omakandi inimest ja andis talle rohud, aga viimane jättis need tegemata? Ei tea, aga küll see välja tuleb.

Hädas pole aga pelgalt ainult meie põhjanaabrid, vaid maksuvaba tulu teenivad koeraärikad tõmbavad naha üle kõrvade ka siinsamas Maarjamaal. Mõistagi huvitab neid ainult raha ja looma edasine saatus on sajanda järguline. Edastan sulle nüüd hea lugeja järgmise kurbloo, mis toimus nädalavahetusel. Ma ei lisa siia ühtki omapoolset kommentaari, et keegi hiljem ei saaks öelda, et kuradi "loomapede" Valner soperdab jälle ning näeb kõike koera vaatevinklist. Asja teeb hullemaks veel see, et jutuks tulev imearmas haige koerake otsib kuulutusteportaalis enesele teadmata juba uut heauskset ohvrit! Nüüd aga kõigest järjekorras. Head lugemist ja mõelge ikka kaasa!

"Ambla vallavalitsus tembutab?"

 "Oi-oi-oi, meie vallas pole hulkuvaid loomi ja kõigil on peremehed olemas! Inimesed toidavad neid!", on üks levinud vastustest, mida kodanikud ikka omavalitsustest kuulevad, kui hulkuvate loomade pärast vallasakste poole pöörduvad. 

"Oi-oi-oi, valla eelarves on hulkuvate loomade varjupaika toimetamiseks määratud kõigest 200 eurot aasta peale ja seetõttu pole võimalik neid elukaid ära viia. See on mittetulundusühingute ülesanne, sest nad koguvad ju annetusi", on teine ajuvaba pläma, mida valdade keskkonnaspetsialistid pahatihti suust välja ajavad.

Vandenõuteooria: "Valitsus teadlikult süvendab aina rohkem levivat kirjaoskamatust!"

"Prisma" tarkpead tulid tänavu välja hiigelkampaaniaga "Jälle raamat?", mille eesmärk on mõningaid allesjäänud kirjaoskajaid maha materdada ja pööblit igasugu muud tarbetut nänni ostma meelitada. Mulle on saladuskatte all teada antud, et järgmisel aastal hakkavad nad tähelepanu saavutamise nimel näiteks raamatuid natside eeskujul lausa põletama!

Ei tasu "prismalisi" aga kohe hukka mõista, sest tegelikult on tegemist Putini ja Trumpi vahel sõlmitud salaleppe rakendumisega, mille lõppeesmärk on kirjasõna mõistva rahvahulga totaalne vähendamine. Tarkade ja lugeda mõistavate inimeste üle on ju palju raskem valitseda. Mnjah, nii ta paraku on ..... 

"Lennujaama virelev kitsekari saab loodetavasti kõhud täis ja jõuludeks koju!"

Lennujaama tagusel tühermaal asuval nn "Pilpakülas" vireleva kitsekarja lugu läks korda väga paljudele inimestele ja ainuüksi videojuppi lonkavast tiinest kitsekesest on vaadanud praeguseks üle 64 000 silmapaari. 

Sotsiaalmeedia on vägev ja niimoodi jätkates pole tõesti varsti enam televisiooni ega ajalehti vajagi! Mäletatavasti me seda vaest hinge ega tema kõhus kosuvat tallekest päästa ei suutnud.

Mida siis nendega edasi teha? Esialgne plaan oli, et tõstame nad lihtsalt masinasse ja viime ära, kui sobiva kitsekasvataja leiame. Ei saa ju lõpmatuseni oodata, millal Eesti riik end hoolimatute loomaomanike suhtes kehtestama hakkab. Enne kärvavad lojused maha, kui abi pärale jõuab. Loomulikult peab riik järgima seadusi ega saa teha omaloomingut, aga see ei saa ju ometigi olla alatiseks vabanduseks mittemidagitegemisele!

"Relvastatud politsei tungis väidetava loomapiinaja korterisse"

Sellist asja pole Eestis veel juhtunud, et politsei eriüksus vaimselt ebastabiilse väidetavalt koera piinanud mehe korterisse tungib ja vennikese jõuga "maha niidab". Aga nii just praegu Liivalaia uulitsal toimub ja operatsioon on täies hoos. Olukord on aga ka tõsine, sest see vennike on ennegi agressiivselt käitudes silma jäänud ja meediassegi jõudnud. 

Muide, kuus aastat tagasi toimus sealsamuses majas üsna samasugune politseioperatsioon.

Mulle helistati mõned päevad tagasi ja anti teada, et ühes Tallinna kesklinna korteris on kuuldud pidevalt südantlõhestavat koera nuttu. Palusin kõik kirja panna ja lõpuks see tuli:

„Pilpaküla kitsekari vireleb edasi. Riigiametnikud passivad vaikides pealt!“

Lennujaama taga asuv „Pilpaküla“ jäi avalikkusele silma eelkõige seal elavate koerte pärast, keda omanikud maha jätsid.

Asi jõudis isegi lehtedesse ja neid käidi püüdmas. Sealsamas ringiluusiv kitsekari, aga ajakirjanikele eriti korda ei läinud. Midagi pole teha, sest see on üsna tavaline, et meie toidulauale kuuluvate farmiloomade saatus paljusid ei huvita.

Loomakaitsjad olid selle olukorraga kursis ja mõistagi edastasime informatsiooni ka Veterinaar- ja Toiduameti tegelinskitele. Viimane pöördumine läks teele 27.novembril:

"Kutsikalee-kutsikalee! Järva-Madiselt leitud kutsikad tahavad päriskoju!"

Sel sügisel on Eestimaa Loomakaitse Liidu hoole all olnud kolm pesakonda kutsikaid. Tapalt pärit Leedi tited on kõik juba ammu uutes kodudes. Ka kiirteel autode eest päästetud Pätu kaheksast järeltulijast on viiel kodud olemas ning nad lähevad veel sel nädalal uute omanikega jõulupühi tähistama.

Omadega üsna ripakil on aga Järva-Madise kandist leitud kutsikad. Eks see ole ka oma viga, sest ega me pole neid ka eriti kuulutanud. Mäletatavasti ristusid meie teed nende vahvate tegelastega juba septembrikuus:

Kohus: "Peatse kohtumiseni!"

Harju Maakohus saadab sellistele püsikundedele nagu mina kohvitasse. Teisel pool on kiri "peatse kohtumiseni!" Hästi armas! Eks see ole ka loogiline - kui poleks pätte, siis poleks ka kohtunikel ega teistel asjapulkadel tööd.

Aga inimesed on seal majas tõesti vahvad ja toredad.

"Härra Valner, ma oleksin nagu teie isiklik kohtunik!?", küsis musta riietatud hea proua, kui johmas peaga sõitmise pärast aru pidin andma.

"Kas jõuluimed juba juhtuvad? Pime yorkie-preili sai kiirelt abi!"

Narva linnas elavale Lilianale anti teada pisikesest yorkshire terjerist, kes elavat mingite rämedate joodikute või lausa "odekolontšikute" juures, kui täpne olla. Väga suure loomasõbrana tõttas ta kohe hädalisele appi. Esimese asjana tundis naine elamisest välja tungivat vastikut haisu. Ta kirjutas mulle nii:

“Maja oli üks suur lagunev puukuur, kus elasid mees ja naine. Palja silmaga oli näha, et kõvad viinaninad. Hais oli meeletu ja toas polnud kohati isegi põrandat - ainult telliskivid ja palgid ning pidin ise mitu korda äärepealt komistama.”

Ometigi ei maksa kohe heasüdamlike jotade peale näpuga näitama hakata, sest nemad on sedapuhku “heade” poolel. Marusja-nimelise yorki rändamise lugu hakkas tegelikult pihta sellest, et perenaine viis ta arstile kuna koer koperdas viimasel nädalal pidevalt millelegi otsa.

„Mida teha Reimo Saksa veistega? Laske raiped maha!“

„Kuidas küla koerale, nõnda koer külale!“, ütleb meile rahvatarkus. Tegelikult muidugi ma veiseid killima ei kutsu, aga kahe maha lastud kutsika omanik võiks just sellest vanasõnast kinni võtta küll. 

Võrdne kohtlemine, ei muud, sest kuidas tema koerahakatised suuremad süüdlased on, kui taluaedu ja võõraid karjamaid laastavad võõrad veised. 

Kindlasti tahavad nii veistele, kui nende omanikule kuuli pähe kihutada ka autojuhid, kelle elud tänu maanteel tuiavatele suurtele loomadele ohtu on sattunud. Viimane intsident toimus mõned päevad tagasi. Mäletatavasti tuli siis lund ja tee oli libe. Siim Pohlak hoiatas Raplamaa inimesi Facebookis:

90 aastase Marioni suur mure: "Kas sa võtaksid pärast surma mu koera endale?"

Ei juhtu just tihti, et sulle kirjutab üheksakümne aastane auväärt proua. Lugu on seda kummastavam, et kiri tuli "Facebooki" vahendusel, aga nii just seekord juhtus ja lora puha, et "Näoraamat" vaid nooremate päralt on:

"Heiki Valner, olen mures oma väikese koera pärast. Koer saab järgmise aasta esimesel poolel 10 aastaseks. Ja mina saan 90! Praegu ma kahetsen, et miks ma ta üldse võtsin, sest mis saab koerast siis, kui mind enam ei ole?

"Kus on ketikoera koht? Voodis loomulikult!"

Aadu muutub iga päevaga aina julgemaks, aga teeb seda kuidagi eriliselt õrnalt. Kuidagi nii ettevaatlikult, et see isegi närvidele ei käi. Ta on osanud mind niimoodi ümber sõrme, vabandust, ümber oma käpa keerata, et tema nõudmistega arvestamine on endelegi kuidagi suisa meeldiv.

Mida ma loran? See pole nüüd küll meeldiv, et isegi kõikse vägevam hiidpeen konserv, milles kirjade järgi lausa 80% liha on, enam sisse ei taha minna. Aga ehk on see hoopis märk sellest, et kõht hakkab täis saama ja pole vaja järgmise palukese pärast muretseda? Ei tea, ei tea, aga loodetavasti ei tule mul auväärt vanahärrale süüa keetma hakata. See oleks ikka väga "too  much", sest ma ei saa endalegi tehtud ja närin valmistoitu. 

"Väga-väga kiire juhtum! Peremees suri, Kassu otsib kodu!"

Kassu peakese kohale tõusid taas tumedamast tumedamad pilved, kui ta peremees, endine korvpallur, oma kodust eile hilisõhtul surnuna leiti.

See polnud eakale kiisule teps mitte esimene lein, sest mõne aasta eest otsustas ta perenaine siit ilmast lahkuda. Peremees ei tulnud leinast välja, kaotas elumõtte ja vaatas nii tihti, kui võimalik pudelipõhja. Ei tasu hukka mõista, ma käituksin ilmselt täpselt samamoodi, kui just mõni suurem kohustus maa peal ajamist ei vaja. 

"Uus direktiiv tagab kassidele suuremad vabadused"

Paljud ei tea, aga eelnevatel aastatel on advendiajal Euroopa arestimajad pilgeni täis olnud kiisusid, kes ulakust tegid. Mida neile siis süüks pandi? Eks ikka jõulupuude ümber ajamist, kuuseehete lõhkumist ja aknalauale paigutatud sussidesse pissimist.

Alates tänasest jõustus aga uus direktiiv, mille kohaselt pole enam tegemist kriminaalkuritegudega vaid kogu vastutus pannakse inimesele.

Viimsi SPA jõulupakkumine: „Lapsed, tulge piinatud ja haiget leeguani vaatama!"

„Sel ajal, kui emmed-issid meie poolt pakutavaid väga kvaliteetseid teenuseid naudivad ja meie kukruid täidavad, võite teie vaadata eksootiliste loomade piinamist

Meil on haige roheleguaan, kellel kohe saba ära kukub. Meil on veel stepisisalik ja stepivaraan, kes elavad sellise nõmeda asja peal nagu saepuru. See on hästi äge, sest neil on sedasi rämedalt vastik olla!

Kallid lapsed! Ja teate mis on kõige toredam? Kõige nummim on see, et oleme nad pistnud väikestesse puuridesse, kus neil on kohe väga-väga paha olla. Kullakallid lapsukesed, tulge meile! Tulge Viimsi SPA lastekeskuse Zoo kohvikusse piinatud eksootilisi loomi vaatama!“

"Fantoomkoer ŽORIK kummitab jälle!"

Põhja-Tallinnas ringi liikuvast Žorikust on palju juttu olnud. Üliarg musta-valge kirju hulkuv koer jäi linnarahvale silma juba suve lõpus ja sellest anti loomakaitse liidulegi teada. 

"Tere, laupäeva öösel poole 3 paiku nägin Põhja-Tallinnas Arsenali keskuse ees silmnähtavalt kodutut koera. Pidasin auto kinni ning helistasin Paljassaare varjupaika, kust minu kirjelduse peale öeldi tuimalt, et see koer elabki seal kandis ja oleme aastaid üritanud teda kinni püüda, kuid tulutult. Rohkem see töötaja mind aidata ei saanud.

„Kiviõli näljutatud koerad vajavad abi!“

Eestimaa Loomakaitse Liit toimetas kokkuleppel omanikuga hoiukodusse kaks ülinälginud koera, kes vajavad nii arstiabi, kui ka rammusamat ninaesist.

„Ma ei ole nii nälginud koeri varem oma ihusilmaga näinud! Ja see kõik toimub Eesti Vabariigis 21.sajandil!“, laiutas ELL loomapääste töögrupi vabatahtlik Eerik Seppel nõutult käsi. „Ma olen šokeeritud ja uskumatu lugu, sest neil oli ju olemas omanik, kes neist luukeredest igapäevaselt mööda käis! Sõnukirjeldamatu julmus ja hoolimatus!“

"Aitäh, et jännist välja aitasite!"

Kuigi see meile ei meeldi, siis Eestimaa Loomakaitse Liidust on saanud ilmselt tänaseks Eesti "esikerjus", kes alalõpmata raha nuiab. Midagi pole aga teha, sest vabatahtlike lisandudes jõuame me rohkem loomi-linde aidata ja see tähendab ka suuremaid kliiniku- ja toiduarveid.

"Sõpra tuntakse hädas!", ütleb meie vanasõna ja õnneks Maarjamaal loomasõpru jagub, sest ilma teie abita ei aitaks me mitte ühtki karvast ega sulelist tegelast.

Me oleme üritanud hoida ikka niimoodi, et kuu lõpuks saaksid arved tasutud ning siis saame juba järgmiste hädalistega sirge seljaga uksest sisse marssida. Seitsme aasta jooksul on see enamasti ka õnnestunud kuid sel kuul jäime veidi hätta - üle 3500 eurtsi tahtsid tasumist, aga raha polnud.

Eesti soomlane Timo Ilmari: „Rakkes tapeti umbes 300-400 tuvi!“

„Ma ei lase kedagi pööningule, et te oma silmaga näeksite, millised tapatalgud seal korraldati!“, pomiseb Timo Ilmari pööningule viivalt luugilt lukku eemaldades. „Ostsin isegi raske keti, et nad ei saaks asitõendeid hävitada.“

Pööningul on hämar ja silm tahab harjumist. Siin ja seal lebavad tõesti skeletid, mis kunagi mingitele lindudele kuulusid. Mõned sulehunnikud on ka värskemad.

"Kas tillukest Whiskeyt üldse peksti?"

Toy terjer Whiskey'le elatakse tänaseni kaasa ja nii päritakse ka minult pidevalt tema kohta. Paraku pole mul selle varjuka rahvaga soojad suhted ning sestap ei tea ma sealsetest tegemistest ööd ega mütsi.

Kuulsin sellest õnnetust koerast tänu loomaarstidele, kes olid mures meedias avaldatud artikli pärast:

"Röntgenpiltidelt on näha, et temaga tegelevad isehakanud loomaarstid ja koer vajab abi!"

Eestimaa Loomakaitse Liit tegi vastava päringu ka Loomade Hoiupaigale:

Uus omanik: "Lapsetapja Bella on tegelikult kullatükk!"

Paar päeva tagasi hakkasin kodu otsima Bellale, kes vaatamata noorele eale oli sunnitud juba kaks korda kodu vahetama. Esimese omaniku jutt tekitas hämmingut kui ta väitis, et kolme kuune koer viha ja jõuga ta paari aasta vanust last ründas.

Probleem on pea alati rihma teises otsas ja mitte selles, kus asub koer. Loodetavasti kutsika lapsetapjaks ristinud pere ei võta eales enam uut koera, sest nad ei taju lihtsalt mida koera kasvatamine tähendab. Tahate oma titakesele kutsut? Minge ostke mänguasjade poest siis selline, kes vait on ja paigal püsib!

"Häda ajab härja kaevu ehk tulge loomadele appi!"

Loomakaitse liidu arvetel puhub jäine tuul, sest inimeste lisandudes, on tõusnud ka abisaanud loomade arv lausa müstiliselt suureks. Täna hommikune hetkeseis:

Swedbank - 361,46
SEB - 115.24
Tasumata arveid kliinikutele 3642.21

Tark on annetusi lunida kuu alul, sest siis on rahval palgapäevad olnud. Veel parem, kui siis satub ka mõni raskelt haige kunde olema. Raha tuleb kuhjaga ja selle arvelt saab ka hunnikus teisi loomi-linde kuu jooksul ää ravida.

Praegu meil ühtki "pisarakiskujast" kriitilist patsienti pole ja seega pean midagi muud välja mõtlema, sest arved tahavad tasumist ja loomad süüa.

Naised on ikka hilbud seljast visanud rasketel aegadel ja kõik on mõistvad. Nii ma liidu infolisti üleskutse viskasingi:

"Tillukeste sammudega tagasi normaalseks koeraks"

30.10.17 - vihje kontrollimine: kedagi kodus pole, koer nälgas, külaelanikud toidavad, väidetavalt ka väärkoheldud, pelgab inimest, eriti mehi, mind õnneks mitte nii väga, lehmaketistatud, tagasild ei funka hästi, haiseb totaalselt, toidunõu tühi, põhjas arusaamatud kuivanud jäägid, vett ees pole.

15.11.17 - sama koer maantee veerel vantsimas vapralt Tartu poole, pean kinni ja viin Tallinnasse arstile, tavapärane rutiin, mitte, et midagi kahtlustaksin, loomaarst Kelli Lomper vaatab ränduri väga põhjalikult üle, visiit kestis pea 2 tundi - suurim jama südamega, raskest ketist on kael justkui allapoole surutud, rihm on karvad maha nühkinud ja nahka kahjustanud, silitusi tahab. aga iga kord võpatab, kui paitama hakata, turjal nahakahjustus ja nahk tumesinine, sellel kohal aluskarv puudub, arst arvab, et ilmselt kuuma veega visatud, sest nahahaigust pole, kaal 10,2 kilo, küüned pikad, kuulmekäik väga must, põhjas mäda, ülemise kihva all väike põletik - ravi algus, sellisesse koju tagasi ei vii, tegelikult ma ei peagi ju teadma, kus mingi hulkuv koer elab, nii jääbki.

"Lapsetapja, kolme kuune Bella otsib kodu!"

Kui teil juhtub nädalavahetustel mõni "loomamure" olema, siis reeglina saab hüva nõu ikka vaid loomakaitse liidu abiliininilt, sest teised suurt ei vasta. Räägingi teile isegi veidi anekdootliku loo ühest nn hädaabikõnest:

"Halloo, kas loomakaitse?"

"Kuulen."

"Mul on mure, võtsime Viljandi maantee varjupaigast noore koera, aga ta ei sobi meile. Maksime 150 eurot ja peame veel mingi vaktsiini detsembris tegema. Kõik on makstud, aga tahtsime eile tagasi viia ning kujutage ette - nad viskasid toru ära ja võtagi looma tagasi! Ennekuulmatu!"

"Kuidas ma nüüd siis aidata saan?"

"Kas sa oled see Volmer või? Hääl on nagu tuttav."

"Olen küll."

"Aaa, tere mees! Sa tegelikult tunned mind küll. Kui sa veel Pääskülas elasid, siis käisin su naabritüdrukute juures, seal kohtusimegi. Mäletad?"

"Ega ei mäleta küll, aga kuidas ma nüüd ikkagi aidata saan?"

Loomahülgaja: "Kõik on süüdi peale minu!"

 13. novembril lõppes inimestevaheline vägikaikavedu ning perekond Tarandid pidid vabastama perekond Habakukkedele kuuluva Mäeotsa talu, Soometsa külas, Häädemetsa vallas Pärnumaal. Tüli oli kestnud juba mitu aastat, kuid nüüd jõudis kohus otsusele ning kohtutäitur Rocki Albert korraldas vara üle andmise. 

Habakukk'ed oma majakest tagasi saades just õnnelikud polnud, sest kaotajapool oli kõik segamini peksnud ja vähegi väärtuslikuma kaasa tarinud. Oma üllatuseks leidsid nad elamisest ka kaks koera ja ühe kassi. Nendega pidi tegelema manukaks olnud Hiie Lainela, kes mulle samal päeval helistaski. Olin just Pärnumaal ja kokku sai lepitud, et lähen läbi ja viskan ka Mäeotsa talukesse jäetud loomadele pilgu peale. 

„Politseinik tappis kaks mänguhoos kutsikat, mitte verejanulist koera! Olgem ikka ausad!“

Üleeile kelle viie paiku kõlasid lasud Kehtna vallas ja sedapuhku notiti taas maha kaks koera, kes väidetavalt veiseid ja nende omanikku ää tappa tahtsid. Tulistajaks oli politseinik.

„Politseinikud püüdsid koertele rahulikult läheneda, aga kui koerad neid märkasid, hakkasid nad agressiivselt liikuma ametnike poole. Otsese ja vahetu ohu tõrjeks kasutasid politseinikud teenistusrelva. Koerad said raskelt vigastada ja surid sündmuskohal saadud vigastustesse.“, ütles Rapla politseijaoskonna juht Janno Ruus meediale.

Ühes teleloos mainiti samuti, et tegemist oli kasvatamatute agressiivsete koertega ja taolised tulebki maha lüüa. Midagi pole teha! Kommentaarium lõi kihama nagu herilastaru ja nii mõnedki nõudsid hoolimatule koeraomanikule vat, et surmanuhtlust.

Mis toimus aga tegelikult? Kas koerad olid tigedad murdjad? Kas menti helistanud veisekasvataja on korralik loomapidaja või on ta loomad külarahval pinnuks silmis?

„Sügistormi ajal ärge unustage ka loomi!“

Vaatan telekat ja pilt korraga kadunud. Uurin asja, aga ei miskit. Lülin sisse-välja, kontrollin juhtmeid, aga telekas on pime nagu pilkane öö. Ajan kestad üll ja lähen õue. Säh mulle! Tuul on antenni maha paisanud! Palju õnne ja õhtul hakkan ilmselt peeru valgel igavusest kannelt tinistama, kui ka vool peaks ära minema.

Teinekord puhub vali tuul minema aga isegi inimese mõtted ja siis ei karga talle pähegi, et äkitselt on ka tema loomad õues hädas nagu mustlased mädas. 

Sestap tekkiski mõte, et tuleks neile seda meelde tuletada, sest vähemalt Harjumaal, merest 50 kilomeetrit eemal, puhub praegu ikka eriti räigelt. Suure vee ääres peaks asi veel hullem olema ja tõenäoliselt tuleb siis homme loomakaitse liidul vastav pressiteade teele panna. "Heiksi blogi" lugejatel on aga väike eelis ja nad saavad sellega tutvuda juba täna:

"Imekombel pääsenud Pätu kutsikad on valmis kodudesse minema. Kutsikalee-kutsikalee!"

Poolteist kuud tagasi sõitsid loomakaitse liidu juristid Pille ja Piret hommikul tööle, kui korraga Tartu maanteel, Kuivajõe kandis 110 kilomeetrit tunnis kihutavate masinate vahel koera märkasid. 

Õeksed pidasid loomulikult masina kinni, sest neil on juba selline kaasasündinud viga küljes, et kohe kuidagi ei saa ühestki hädalisest loomast mööda minna. Koer oli sõbralik ja tuli teedevahelisel haljasalal kohe ligi. Nüüd sai selgeks ka tõsiasi, et varsti-varsti on tal pisipere tulemas. Vedas koeral ja täiega! Vedas ka autojuhil, sest vaevalt, et keegi meist oleks õnnelik kaheksa koera tapmise üle, kui etteruttavalt kõhus olnud kutsikate arv ära mainida.

Sikeldi farmi omanik: "Kaebuse taga on vallandatud joodik ja varas!"

Blogidele ei kehti üksühele samad reeglid, mis ajakirjandusele ning igaühel on vaba voli kirjutada sellest, mis pähe kargab. Päris valetada muidugi ei tasu ning ka üleskutsed vägivallale ja muu taoline tegevus ei ole okey ega aksepteeritav.

Olen üritanud kirjutada ausalt ja just niimoodi nagu ise asjadest aru saan. Ajakirjanik ei tohi anda omapoolset hinnangut. Blogikirjutaja tohib ja küllap olete vast isegi selle kümne aasta vältel, mil olen tegutsenud "avaliku loomakaitsjana", aru saanud, et enamasti on mu sümpaatia ikka nõrgema poolel ja ma pelga seda ka välja öelda.

"Whiskey't õnneks uuesti siiski päästma ei pea hakkama"

Eile hommikul kirjutasin Whiskey-nimelisest toy terjerist, kes meedias avaldatud röntgenülesvõtete kohaselt oli hädas nagu mustlane mädas. Kirjutama ajendas loomaarstide poolt saadetud kiri. milles seati kahtluse alla minkoerakese ravi.

Loomade Hoiupaik avaldas uued fotod ja nendelt on näha, et koer on siiski abi saanud. Millises kliinikus esimesed röntgenpildid tehti ja kus taolist "kirvetööd" viljeletakse, pole täna mulle veel teada, aga küll see välja tuleb. Põhiline on see, et koerake sai abi ja annaks koerajumalad, et ta pärast ravi ja taastumisperioodi ka hea kodu leiaks. 

Vigastuse kohta on oma versiooni öelnud ka endine koeraomanik, aplast miisust tantsijanna, aga vene keelt lugeda mõistvad inimesed saavad sellega tutvuda juba tema Facebooki lehel.

"Whiskey vajab taas päästmist? Kas sedapuhku peab koerakese päästma "päästjate" käest?"

Nädala alul tekitas loomasõprade seas palju pahameelt ja õõvastust Loomade Hoiupaika jõudnud toy terjer Whiskey, kelle lõualuu oli puruks löödud.

"Milline inimene küll suudab nii teha pisikesele koerale?", oldi maruvihased.

Kuuldavasti oli noor koer rännanud käest kätte ning tema viimased peremehed olla olnud narkarid ja viinaninad, kes minikoera naljaviljuks tagunudki. Taoliste sadistide vastu tuleb kindlasti teha politseile avaldus kriminaalmenetluse algatamiseks, aga ma ei tea kas varjuka rahvas viitsis sellega mässama hakata. Eestis pole vist tegelikult mõtetki, sest nagunii peksti koera ju enda elu ja tervise kaitseks ning uurija laualt see avaldus kaugemale ei jõuakski! Pollarite tegevusetuse peale saab kaevata siin riigis paraku ainult loomapeksja ise ja seda ta juba raudpoltkindlalt ei tee!

"Ma ei saa eales mehele, kui mind sinu naiseks peetakse!"

Mu kaunil liignaisel on hiiglama suur mure juba viimased kolm kuud hingel:

"Ma ei saa eales mehele, kui mind sinu naiseks peetakse!"

Imelik-imelik, miks nad küll nii arvavad, sest põhjust me ju "ABSOLUUTSELT" ei anna.

"Heiks, mine ise lastevanemate koosolekule, sest olen linnas ja ei saa. Robin on nagunii sinu laps ju ka!", palus ta mõnda aega tagasi.

"Oki-toki, ma käin ära."

„Ülim hoolimatus! Pererahvas jättis vana ja haige koera rahumeeli piinlema!“

Eesti kuulub uhkelt Euroopa Liitu ja arenenud riikide sekka. Nii me vähemalt arvame. Ometigi elab Maarjamaal ma julgeks väita, et lausa tuhandeid koeri sellistes tingimustes, kelle omanike arengutasemes on põhjust tõsiselt kahelda, sest ükski normaalne inimene oma looma nii ei kohtleks!

Õnneks või õnnetuseks on nad enamasti siiski täiesti normaalsed kodanikud, aga kuidas neid siis kutsutada? Julmurid? Sadistid? Pohhuistid? 

Ja ega see käi pelgalt loomaomanike kohta, sest ükskõiksete inimeste ring on tegelikult palju laiem ning sinna kuuluvad ka looma piinava pere tuttavad-sugulased, naabrid ja niisama möödakäijadki.

Järjekordne kahetsusväärne lugu juhtus heade mõtete linnas Tartus. Üks vaene koerake piinles lühikese keti otsas ilmselt kogu oma elu. Kedagi ei huvitanud! Kevadel hakkas ta aga silmnähtavalt „kokku kuivama“ ning kõigil oli taas absoluutselt ükskõik kuniks ühe kohaliku naise kannatus katkes ja ta andis mulle sellest õnnetust hingest teada.

„Teema, millest üldse ei räägita – jahipraak!“

Kas teie olete kuulnud arutelusid jahipraagi teemal? Vist mitte ja see puudutab ka mind, sest ka mina pole kuulnud. See tähendab vaid üht – kas probleem ei koti kedagi või on Eesti jahimehed maailma täpseimad ja mööda ei lase.

Hiljuti tekkis Harjumaal Kiili aleviku lähistel ühe aia taha kits, kes oli ebaloomulikult rahulik. Inimesed ei osanud midagi kahtlustada. Siis kukkus aga kitseke ühtäkki kokku.

„Näe! Tal on kuuliauk sees!“, hüüatab korraga kitsele abi otsima hakanud proua.

„See on siin luusinud juba nädal otsa. Ju sai pühapäeval pihta. Siis peeti jahti, vähemalt paukusid ma kuulsin küll“, ühmab naabrimees.

Loomakaitse Liidu poolt reageeris proua appikutsele Eerik Seppel.

Kohtunik Leo Kunman:"Väidetav koeramürgitaja on süütu ja õige mees!"

Eile jõudis lõpule. Ei-ei-ei, see Laagri koerte mürgitamiskeiss ei jõudnud kaugeltki veel lõpule, sest perekond Jüriojad kaebavad eilse otsuse kindlasti edasi. pereema Grete kirjutas:

"Tere Heiki! Olene šokis, sest naabrimees mõisteti õigeks piisavate süütõendite puudumise pärast  ja minu tsiviilhagi koera ravimaksumuse hüvitamiseks lükati seega ka tagasi ...

"Taluväravas allaaetud Semu vajab abi!"

"Pauk võib tulla ka luuavarrest", seda ütlust teavad vast paljud. Seda aga, et liiklusõnnetusse võib sattuda metsa sees, eraldatud kohas ja otse talukese väravas, ei suuda vast enamus inimestest ette kujutada. Üleeile neljakuuseks saanud kutsikas Semul just nii aga läks.

Semu ja ta pere elavad Aruküla kandis vaikses kohas, metsa sees. Kurgla külas elab vähe inimesi ja hea, kui sealsel teekesel mõned korrad päevas masinat näha saab. Semu ja ta perenaine Esta käivad tihti metsas nagu õigetele loodussõpradele kohane. 

Järjekordselt matkalt naastes jõudis Esta üle tee, aga Semul nii hästi ei läinud - ei tea kuskohast ilmunud maastur kimas koerast kinni pidamata tuimalt üle. Ei taha arvata, et juht seda nimme tegi, sest oli juba ka pime ning siis ehk polnud ka tumeda kasukaga koeralast näha. Kinni oleks aga ikka viisakas pidada olnud. Meie liikluskultuuritust ja rahva mõttemaailma arvestades on seda ehk isegi palju tahetud, sest pahatihti tehakse minekut isegi siis, kui inimesest üle kärutatakse .....

"Pärnakad paanikas! Haige rebane tapab meid ära, aga keegi ei tee midagi!"

Eile valdas Pärnu linna inimesi paanika, sest ühe kodaniku kaamerasilma ette jäi rebane, kellel ilmselgelt kärntõbi kallal. "Paanika" on küll ülepaisutatud sõna ja õigem oleks öelda, et massihüsteeriat üritati algatada Facebooki avarustes.

Sain ühe taolise murekirja minagi ja täiesti juhuslikult olin eile ka Pärnus. Käisin selle kaubanduskeskuse parklas, kus kanavarast olla samuti nähtud. Loomulikult ta mind ei oodanud.

"Miks jahimehed midagi ei tee? Inimeste elud on ohus! Kus on nüüd loomakaitse?", nõuti minult vastuseid.

"Aitame üheskoos Tõnu Trubetsky kiisu koju!"

"Tere Heiki! Mul läks kass kaduma, aga ei saa otsida, sest nii Paljassaares kui ka selles teises Hoiupaigas ei lasta neid karantiini vaatama. Näitasin pilti, aga ütlevad, et neil sellist pole, aga ei usu, et nad tegelikult mäletavad. Arvan, et niisama suvaliselt ütlevad. 

Mis sa arvad sellest? Mul ei ole enam sinu telefoninumbrit kuna telefon rikki läind paar korda. Jätan enda oma igaks juhuks: 53 72 72 35  , ole meheks ja aita kaasa, oleme väga mures!"

Jänsekasvataja rõõmud: "Kus on Lainekene?"

Tõsi ta on, et enamus mu ajast kulub nüüd Laine otsimisele. Esimese põgenemise elektroonilise ja sateliitvalve all olevast puurist sooritas ta Houdini kombel eile õhtul. Otsisin, mis otsisin, aga proua Laine oli kadunud nagu tinatuhka.

Lõpuks kuulsin voodi alt ragistamist, aga jälle uus häda - koiku on nii lai ja madal, et minusugune paksmagu sinna alla ei mahu. Laiadel vooditel on muidugi samasugune eelis nagu suurtel häärberitel ja mõisadelgi - seal saab delikaatselt ja viisakalt oma kaasat vältida. 

"Kallis! Kus sa olid eile õhtul?"

"Mu arm! Siinsamas voodis sinu kõrval, aga padjakuhja taga. Kas ei märganudki, mu silmaterake?"

"Koerale sõideti otsa! Kes vastutab ja maksab?"

""Lõunaleht" teeb artikli omapäi avalikus ruumis hulkuvate koduloomade ja nendega juhtuvate autoõnnetuste teemal. 5.novembril lisas Facebooki kasutaja Anneli gruppi "Võrukad" postituse, kus nende küla lemmikkoer olla BMW X6 alla aetud. Sarjab autojuhti ja vannub tulist kurja. Teeme sellest artikli, kuhu võtame tunnistaja, politsei ja loomakaitse seisukohad. Jään teie vastust ootama."

• Milline on loomapidamiseeskiri, mis kehtib Eestis?
• Kas koduloomad võivad omapäi avalikus ruumis ja teedel liikuda?
• Kui tihti juhtub hulkuvate koduloomadega liiklusõnnetusi?
• Mis koduloomad enim autorataste all hukkuvad?
• Kas loomaomanikku saab vastutusele võtta looma omapäi liikuma laskmise eest ja kas tal on kohustus hüvitada autojuhile tekkinud varakahju?
• Kas mõni autojuht on meelega looma alla ajanud?