5. detsember 2017

"Kus on ketikoera koht? Voodis loomulikult!"

Aadu muutub iga päevaga aina julgemaks, aga teeb seda kuidagi eriliselt õrnalt. Kuidagi nii ettevaatlikult, et see isegi närvidele ei käi. Ta on osanud mind niimoodi ümber sõrme, vabandust, ümber oma käpa keerata, et tema nõudmistega arvestamine on endelegi kuidagi suisa meeldiv.

Mida ma loran? See pole nüüd küll meeldiv, et isegi kõikse vägevam hiidpeen konserv, milles kirjade järgi lausa 80% liha on, enam sisse ei taha minna. Aga ehk on see hoopis märk sellest, et kõht hakkab täis saama ja pole vaja järgmise palukese pärast muretseda? Ei tea, ei tea, aga loodetavasti ei tule mul auväärt vanahärrale süüa keetma hakata. See oleks ikka väga "too  much", sest ma ei saa endalegi tehtud ja närin valmistoitu. 




Paar nädalat tagasi kartis see eluaeg ketis olnud kutsa isegi põrandat, voodist rääkimata. Õuekoerte puhul üsna tavaline nähe, aga see ununeb neil imekiirelt, kui ainult võimalus anda. Enam ta mul kogu aeg kannul ei käi, aga kuskil pärast kella kümmet hakkab üks siiberdamine pihta ja ta justkui tahaks öelda:


"Kaua sa jamad? Lähme poeme parem põhku! Meie eas pole mõtet poole ööni toimetada!"

Voodis on ta pähe võtnud, et ta peab minu peal lamama. Sama reegel kehtib ka suures toas teleka ees - Aadu koht on minu peal, mitte kõrval, kus ju igati mugavam ja lahedam olemine. Õnneks ei tule temaga enam tundide kaupa jaurata ja piisab mõnest kõrvale tõstmisest. Vahetu kontakt on tema jaoks aga oluline. Väga oluline.

Üks seik tuli Aaduga veel välja ja tema pärast helistati mulle tegelikult juba paar aastat tagasi:

"Mida ma nüüd teen? Mul on sellest pisikesest koerast nii kahju ja tõstsin ta lihtsalt autosse ja võtsin kaasa. See pole mingi koerapidamine! Seda enam, et kett kaalub kaks korda sama palju nagu koer ise! Kuhu ma ta panen?"

"Ära jama! Vii ta tagasi!"

Helistajaks oli keskealine meesterahvas, kelles pea alati pärast paari viina sisse loksutamist radikaalne loomakaitsja ärkab. Nii ta neid ketikoeri siis vintis peaga vabastabki.

"Äkki leiad uue ja parema kodu! Võib-olla jääd auto alla, aga see on ikka parem, kui kogu elu siin paari ruutmeetri peal sitsida ja keti otsas piinelda!", lohutanud ta koeri.

Täna Aadut vaadates kahetsen aga seda otsust täiega - vaene koer, ta oleks juba aasta tagasi normaalse elu peale saanud. Kuradile need seadused, sest loomi nad ei aita! Riik ise sunnib inimesi seaduskuulmatuteks ja sestap kõigile soe soovitus - kui näete hädas looma, siis varastage ta lihtsalt ära! Nii saab hädaline kõige kiiremat abi. Aamen!

Eelmine peremees oma koera taga ei nuta. Temaga kohtus üks külanaine, kes koerale ja kassidele ikka süüa viis.

"Kurat, peni tõmbas lahti ja läks minema. Vahet pole, raip oli juba vana ka! Nüüd tuleks kutsikas võtta!"

"Ära jama mees! Milleks sulle koer? Sa ei hooli ju loomadest ja sul pole seda liigset suud tarvis!"

"Ei ole tarvis jah, aga ma olen harjunud, et ta ukse ees olemas on. Nii on kogu elu olnud. Pean ikka kutsika võtma!"

Täitsa jama kohe kui ta oma plaani teoks teeb ning koeralapse koju toob ja taas ketti aheldab. Kõik kordub ja vaesekesel on ju pikk elu veel ees. Oi kurat, kus ma tahaksin koerte ketis pidamise keelustada või vähemalt kehtestada mingi ajavahemiku. Näiteks ööpäevas 5 tundi võib ketis olla kui muud üle ei jää, aga see on ka piir. Koer on sotsiaalne tegelane, kes tahab oma karjas olla, mitte aianurgas omaette vireleda.

Aadul vedas, et lahti pääses. Võib-olla vabastas ta aga hoopis eelmainitud härrasmees, kes äkitselt ehk kõige kainem polnud? Ei tea ega tahagi teada. Polegi oluline tegelikult, sest seda penskarit enam miski ega keski ei ohusta. Mida teha aga kutsikaga, kui too külajota ta siiski võtma peaks?

Kirjutaks veterinaarameti onklitele ja tädidele? Kaebaks miilitsale ja kohtunikuhärrale? Mõttetu! Absoluutselt mõttetu tegevus siin riigis ja ilmselt jääbki üle vaid üks variant! Enne muidugi lähen räägin selle tüübiga. Äkki õnnestub ta ümber veenda, sest koera on talle täpselt samapalju vaja nagu suguhaigust!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar