17. november 2017

„Ülim hoolimatus! Pererahvas jättis vana ja haige koera rahumeeli piinlema!“


Eesti kuulub uhkelt Euroopa Liitu ja arenenud riikide sekka. Nii me vähemalt arvame. Ometigi elab Maarjamaal ma julgeks väita, et lausa tuhandeid koeri sellistes tingimustes, kelle omanike arengutasemes on põhjust tõsiselt kahelda, sest ükski normaalne inimene oma looma nii ei kohtleks!

Õnneks või õnnetuseks on nad enamasti siiski täiesti normaalsed kodanikud, aga kuidas neid siis kutsutada? Julmurid? Sadistid? Pohhuistid? 


Ja ega see käi pelgalt loomaomanike kohta, sest ükskõiksete inimeste ring on tegelikult palju laiem ning sinna kuuluvad ka looma piinava pere tuttavad-sugulased, naabrid ja niisama möödakäijadki.

Järjekordne kahetsusväärne lugu juhtus heade mõtete linnas Tartus. Üks vaene koerake piinles lühikese keti otsas ilmselt kogu oma elu. Kedagi ei huvitanud! Kevadel hakkas ta aga silmnähtavalt „kokku kuivama“ ning kõigil oli taas absoluutselt ükskõik kuniks ühe kohaliku naise kannatus katkes ja ta andis mulle sellest õnnetust hingest teada.

„Tere,

Olen pikemat aega jälginud eemalt ühe koerakese eluolu, õigemini selle puudumist. Koerakene on ketis ning kaugelt vaadates saab aina rohkem otsa - kaugelt on näha ainult luu ja nahk, looma liigutused on aeglased (nagu valust või jõuetusest).

Ei ole näha, kas tal jooginõudki on. Kedagi temaga tegelemas igatahes ei ole juhtunud nägema. Mingeid muutusi selle koerakese osas ei paista ja talvekülmad lähenevad. Sellest ka mure, millega kusagile mujale pöörduda ei osanud. See vaene loom asub Tartus, Nurme 29 hoovis.“


Lugu tundus hull ja andsin sellest kohe ka meie „loomapääste-gängi“ inimestele teada. Esimesena reageeris ELL-i Lõuna-Eesti regioonijuht Kristi Metsa. Kivikõva närviga naine nuttis nagu titt, kui koera juurest mulle helistas:

"Nii hullus seisus koera olin ma näinud varem ainult välismaistest sotsiaalmeedias levivatest videodest!. Päris ausalt - mul hakkasid käed värisema. Šokk koera seisundit nähes oli nii suur, et isegi pisarad alguses ei tulnud.

Üles võis lugeda kõik luud. Silmadest jooksis mingit mäda. Koera suunurgast jooksis tatt alla. Näha oli, et ta üritas mingit häält teha, kuid see oli ainult jõuetu korin. Lamamisest oli käppadelt kohati karv maas.


Tõsi - toit oli kausis olemas ja vesi ämbris ka. Koer isegi jõi ja tuli mind siis nuusutama. Tegin ta pealaele pai ja selline tunne oli, nagu oleksin pealuud katsunud. Käe all oli ainult nahk ja kolp!“

„Kuradi südametud sitapead on need omanikud!“,
plahvatasin vastu. „Kuidas maja tundub? Elavad seal normaalsed inimesed või on tegemist mingi parmupesaga?“

„Maja on igati normaalne, hoov ja aed on ka koristatud ja viisakad. Mingite asotsiaalsete elementidega siin tegu pole.“

„No seda hullem!“

„Kuidas kuut ja kett on?“

„Aed on kahest küljest tänavale avatud ja koerakuut seega kõigile kenasti näha. Koer oli kuudis ja ketiga kinni. Keti pikkust täpselt niipalju, et sai kuuti minna ehk ca 2 meetrit.“

"Kuradi inimesed teil seal Tartus küll elavad? Kõik näevad, aga on vait nagu tuppa sittunud kassid!“

„Ma helistasin uksekella, aga keegi avama ei tulnud. Mida nüüd edasi teeme? Ma kahtlustan, et mingil põhjusel ei saa koer süüa ja seetõttu ongi peaaegu surnuks nälginud.“

„Ma sebin sulle omaniku numbri. Ja kui leiad, siis haara koer kaasa ja vii kohe kliinikusse!“

„Nii kohe võtangi või? Mis siis, kui omanikud vinguma hakkavad?“

„Saada kuradile ja me tõmbame neile „krimka“ ka veel kaela, kui need pollarid endid muidugi üldse mingi peni pärast liigutada viitsivad!“

Tänapäeval on lihtne inimeste andmeid leida, kui tegu just ärajoonud paadialuste või tagaotsitavate pättidega pole. Ka selle vaese koera omanike numbrid saime hetkega –
Andrei Harlašov ja Reet Harlašova ning viimati mainitu sai Kristi ka toru otsa:

„Miks te koer nii halvas seisus on?“

„Meie koer on 13 aastane ja tervis hakkas käest minema kevadel enne suve. Ta ei söönud enam hästi. Varem näris konti ka, kuid nüüd enam mitte. Ta ei ole nälginud, me anname talle kaks korda päevas süüa!“

„Mida te ajate? Tal ei lähe isegi vesi alla ja voolab kohe suust välja! Toidust rääkimata! Kas te loomaarsti juures olete käinud?“

„Muidugi ei ole, sest ta on ju nii vana!“


„Te peate juba täna oma koera arsti juurde viima. Kui teil pole autot, siis viin ise. Kui teil pole raha, siis maksab loomakaitse liit kõik kinni, aga te maksate selle tagasi. Kas nii sobib?“

„Ma ei tea. Meil on auto olemas ja transporti küll vaja pole. Ma pean mehega arutama ja helistan teile tagasi.“


Kristi ootas ja ootas, aga lubatud kõnet ei tulnud. Ka ise valimisest polnud kasu, sest naisterahvas enam ei vastanud. Lõpuks telefon siiski helises, aga sedapuhku oli toru otsas juba mees.

„Me viime koera FIK Kliinikusse ja paneme magama!“

„Miks kohe magama? Äkki on midagi muud viga!“

„Ei ole tal midagi viga ja asi on lihtsalt vanuses! Lisaks on tal vilets iseloom ka nagu laika ja hundi segu koertel ikka! Me pakkusime koera varjupaigale, aga kujutage ette – nad ei võtnud vastu! Meil polnud võimalust arsti juurde minna, aga nüüd paneme küll magama!“


Nüüd helistas Kristi juba mulle tagasi:

„Nad otsustasid koera magama panna! Mida me nüüd teeme?“

„Helista kliinikusse ja las keelduvad eutanaasiast, kui koeral suurt häda pole. Pangu enda ema või eakas vanaema magama, kui tahavad! Võib-olla on kutsal ainult kont kõris kinni ning seepärast nüüd teda küll maha tapma ei pea. Helista teistesse kliinikutesse vajadusel ka – ükski kliinik ei ole kohustatud terveid loomi tapma ja see on puhtalt juba nende enda maine küsimus ka!“


Kristi helistas FIK kliinikusse ja leppis kokku, et annavad teada, kui koer kohale jõuab. Nad lubasid ilma liidu nõusolekuta surmasüsti mitte teha. Kahjuks oli koeral suus suur kasvaja, mis ka otsapidi juba kõrri jõudnud ning arst enam aidata ei saanud. Kõige humaansem oli vaese looma piinad lõpetada ja lasta tal minna taevastele radadele jooksma. Me olime nõus ja nii ka tehti .....

Minu jaoks on tavapärane rutiin, et mõned rahuolematud loomaomanikud, -piinajad või -vihkajad mingitele inimest kaitsvatele seaduspügalatele viidates „Heiksi blogist“ postitusi maha võtta käsivad.

„Sa valetad ja laimad! Sa määrid mu mainet ja head nime! Me läheme kohtusse, sest sa ei tohi kirjutada minu aadressi ja nime või tont teab, mida veel! Ja üleüldse pole sellist asja juhtunud või toimus kõik teisiti!“

Minu poolest head teed ja muidugi minge kohtusse, sest ka teil olid kohustused, mida te ei täitnud. Te ise vilistasite kehtivatele seadustele ja ei tundnud oma lemmikule kaasa! Ja kuhu jäävad lemmikloomaõigused, mille peale te ise sülitasite!

Nüüd te nõuate, et ma ei tohi sellest rääkida!? Olge nüüd, kullakesed, ikka tohin ja lausa pean rääkima, sest mis kuradi loomakaitsja ma muidu oleksin, kui ma ilmselge hoolimatuse ja julmuse argpükslikult maha vaikiksin. Eks ole?

Politseist ja kohtumajast jalutavad loomadega halvasti käituvad inimesed enamasti sirge seljaga välja. Tänase päeva seisuga 755 000 külastust pälvinud „Heiksi blogist“ aga mitte ja sestap ärge andke mulle põhjust teist halvasti kirjutada. Ega ma palugi teil ilmtingimata oma lemmikut hullupööra armastada, aga tagage talle vähemalt 5 põhivabadust ja siis on kõik korras. Mis need vabadused siis on? Aga palun ja iga loomale peaks olema tagatud:

1. Vabadus näljast ja janust
2. Vabadus ebamugavusest ehk elukeskkond peab olema liigiomane ja sobilik
3. Vabadus vigastustest, valust ja haigustest
4. Vabadus hirmust ja kannatustest
5. Vabadus väljendada liigiomast käitumist

Tänan lugemast ja sügav kummardus Külli Ader'i ees, et ta ei kõndinud vaevlevast koerast tuima näoga mööda nagu eestlastele tavaks vaid hakkas abi otsima.