30. november 2017

Eesti soomlane Timo Ilmari: „Rakkes tapeti umbes 300-400 tuvi!“

„Ma ei lase kedagi pööningule, et te oma silmaga näeksite, millised tapatalgud seal korraldati!“, pomiseb Timo Ilmari pööningule viivalt luugilt lukku eemaldades. „Ostsin isegi raske keti, et nad ei saaks asitõendeid hävitada.“

Pööningul on hämar ja silm tahab harjumist. Siin ja seal lebavad tõesti skeletid, mis kunagi mingitele lindudele kuulusid. Mõned sulehunnikud on ka värskemad.


„Aga need pole ju värsked! Need on ju vähemalt pool aastat või rohkemgi tagasi otsa lõppenud!“, löön pettunult käega.

„Tuvide masshukkamine toimuski eelmisel aastal.“

„Aga miks sa siis midagi ei teinud vaid alles nüüd teatasid?“

„Kuidas ei teinud? Ma teavitasin nii politseid kui keskkonnainspektsiooni. Loomakaitse käis ka kohal.“

„Milline pagana loomakaitse? Meie liit pole sellest midagi kuulnud!“

„Ma ei tea, üks tädike ütles, et ta on loomakaitsest. Ma ei hakanud rohkem uurima.“

„Ja mida nad siis arvasid asjast?“


„Mulle öeldi, et tegemist on tuvide massenesetapuga või lendasid nad ise hämaras mööda seinu surnuks!“

Hakkasin juba enda soome keele oskuses kahtlema ja sestap pärisin uuesti:

„Miks nende arust linnud surid? Ma vist ei saanud aru.“

„Nad arvasid, et tuvid ise lendasid mööda seinu surnuks!“

„Nii lolli juttu ma pole varem kuulnud või äkki said ise valesti aru?“

„Ei saanud valesti aru. Ma elan Eestis juba kaua aega ja mõistan täpselt, mida te räägite.“

„Kui palju linde siis ära tapeti?“

„Umbes 300 või 400! Neid vedeles kõikjal! Rõve hais oli, kui nad lagunema hakkasid! Ja kui palju kärbseid siin oli! Kohutav vaatepilt! Hiljem koristati suurem osa laipasid ära.“

„Aga teisi inimesi see hais ja tapmine ei seganud?“

„Paljud ei teadnudki, mis pööningul toimub. Siia ju niisama kellegil asja pole. Aga lapsed käisid ka linde tapmas! Ma ise kuulsin, kui poisid rääkisid, et lähevad pööningule tuvisid tapma!“

„Ahh, ära jama! Ei lapsed neid nii palju jõudnud nottida. Ilmselt mürgitati või oli mingi haigus, mis nad maha murdis. Pööning ei ole nii tihe ka, et nad oleks siia nälga surema suletud olnud.“

„Lapsed tapsid küll! Sealt majast naaber andis isegi oma pojale õhkpüssi, et see neid laseks“
, näitas Timo korrusmajade lähistel asuva eramu peale. „Ma kutsusin isegi politsei kohale, aga need ütlesid, et oma aias tohibki loomi ja linde lasta.“

„See kõik juhtus aasta tagasi. Kas praegu ka tapetakse?“

„Enam ei tapeta, sest kõik tuvid on juba ära tapetud! Kevadel korjas katuseparandaja munad kilekottidesse ja viskas ära. Nii jäi veel üks põlvkond koorumata!“

„Selline tegevus on ju seadusega keelatud! Miks sa sellest ei teatanud?“

„Ma ei teadnud, et munade korjamine Eestis ka keelatud on!“

„No igatahes praegu ma sind küll aidata ei oska. See on ju nii vana asi. Oleksid sa varem rääkinud.“

„Nüüd ma tean su numbrit ja järgmisel aastal kohe teatan, kui munasid jälle hävitama hakatakse. Räägi ühistu juhatusega ka, see oli ju nende korraldus.“

„Ma ei hakka aega raiskama mingi tuvide massenesetapuloba kuulamisega. Kindlasti väidavad nad, et sa oled üldse omadega veidi "metsa poole" vennike.“

„Seda nad võivad öelda küll! Ma olen ristitud täiskarske loodusesõbrast soomlane ja see on eestlase suurim vaenlane.“

„Ei ole midagi ja eestlased on ise vana metsarahvas.“

„Võib-olla kunagi olid. Praegu enam mitte!“

„Mida sa nüüd edasi teed?“


„Korjan kotitäie linde kaasa ja viin Soome laborisse. Äkki saan seal selle jutu lehtegi panna, mul on mõned tuttavad. Oru 4, Rakke korteriühistu sooritas kuriteo looduse vastu ja seda ei tohi maha vaikida! Ma võin selle eest muidugi siin silma ka siniseks saada, aga mind see ei hirmuta!“

"Loodetavasti nii ikka ei lähe."



"Politseisse vist pole mul uuesti mõtet minna?"

"Ei hakka nad sellega tegelema! Nii palju aega on ka möödas. Keskkonnainspektsioonile võiksid muidugi teada anda, aga sellelgi pole kohe praegu enam mõtet. Eks me teeme ise ka neile päringu ja uurime natuke tagamaid."

Nii me Timoga lahku läksimegi ja leppisime kokku, et nii kui Oru 4 pööningul jälle linde nottima või mune hävitama hakatakse, siis annab ta kohe teada. 

Loomulikult ei taha keegi meist oma pööningule sadades kilodes linnusitta, aga selle vältimiseks on ju muud võimalused – ehitage oma katused linnukindlaks ning koristage sinna ja rõdudele kogunenud praht, et linnud pesitsema ei hakkaks. Me oleme seda aastast aastasse korrutanud nagu mantrat. Hilisem lindude ja munade hävitamine on keelatud! 

„Näe mõned tuvid on veel elus!“, näitan Timole lendavat tuvikarja, kes Oru 4 katusel maanduvad ja seejärel pööningule pugema hakkavad. Ühtekokku lugesin kokku kaheksa lindu.

„Rumalad linnud! Nad ei tea, et poevad ju otse surmalõksu!“
, lööb Timo justkui lootuse kaotanuna käega.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar