Kuivus, kivi, liiv, meresool, valjud tuuled ja hädine taimestik. Tundub nagu üsna elukõlbmatu paigake. Ometigi on ka sellises kohas elukest kuhjaga kui vaid märgata soovid. Tänapäeva "nina moblas-tüüpidelt" ilmselt palju soovitud. 

Düünid on lõunamaades valdavalt vägagi selgetel põhjustel üsna rangelt kaitstud ning "policia natura" sildiga massinat sai näha üsna tihti. Tõlkes vast siis keskkonnapolitsei. Kõlab igal juhul paremini kui Eesti Keskkonnaameti TEHNIK, kes looduses korda peaks hoidma. Kliimaministeerium on ka vähemalt mu enda jaoks hea näide jaburusest:

"Millega tegelete?"

"Kliimaga."

"Millega-millega?"

"Kliimaga"

"Aaa vihmavõlurid, selge pilt ja andke aga takka!"

Eelmisel aastal kirjutasin Setumaal kohatud vesilikest ja väitsin, et pole elu sees näinud. Mälu pettis ja tegin neist "Reporterisse" isegi loo kui nende "kodukese" peale kunagi suurt keskust ehitada tahati.

Täna väidan uuesti, et seda "minidinosaurust" pole kunagi varem näinud. Loomulikult olen ja üks ronis paari aasta eest üsna samal kohal isegi jala peale peesitama. Äkki oligi sama? Ei ta olnud, aga lahe on niimoodi mõelda.

Täpse liigi määramisega jään mõistagi jänni küll. Äkki polegi vaja teada ja piisab kui looduses silmad lahti hoiad ja jalge ette vaatad - ei astu vähemalt kedagi pisemat laiaks. Pildi peal tunduvad pirakad, aga tegelikult pole nad nii suured ühti.