Taat istub ja ootab. Rahvast nagu põle. Kurb kuidagi. Otsustasin tervisliku toitumise programmiga jätkata ja vanahärra vaeva veidi tunnustada. Taat ei saanud mitte poolt meetritki mu jutust aru. Mina tema omast veelgi vähem. Ometigi saime naerdagi ja kaubad tehtud. Väga lõbus oli.

Hea tunne hinges. Meenus oma vanaisa, kes siis kui mu ema veel titt oli Balti jaama turule lepapuid talvel viis. Hobune ree ette, puud peale ja tuld. No paljukest sinna ikka mahtus ja suksu vedada jaksas? Imevähe.

Ääsmäe kõrtsis jäädi öömajale - nii papa kui obene vajasid kehakinnitust ja puhkust. Põhu peal olla koos maganud. Hommikul reis jätkus. Saadud raha eest osteti tikke, soola ja sellist manti, mida talu ise toota ei suutnud. Jälle Ääsmäele öömajale ja sealt edasi koju Soosalu laante vahele. Neli päeva kulus Tallinnas käimisele. Ajal oli teine kulg - vedeled reel, vaatad ümbrust, mõtled, näed hunte ja vahel karugi. Ei need olnud seda nägugi, et kurja tahavad teha. Ja aega jäi ülegi.

Täna viskan autoga selle vahemaa 40.mintsiga maha - ikka kiire ja aega jääb puudu. Kuhu kiirustame? Ilmselt surma järele ja veel sellise kimaga, et ei märkagi kuidas elu mööda vuhises. Ohh, mis vägev heietus ja vaat, kes räägib?!

Tänase sajandi tehingu juurde tagasi - kotitäis apelsine, ei vaadanudki mitu kilo, 7 eurtsi. Maasikaid sain proovidagi ja need olid magusad küll, hinda jälle ei vaadanud. 2 pirni ja ühe pistsin kohe nahka. Viga ja oleks pidanud paar päeva seista laskma. Siis läeb nämmaks.
Eilses loos kirusin veidi maasikaid, et olla siin vesised. Lidlist ostetud marjad aga polnud. Lisaks pärast paari päeva seismist muutusid ka need täitsa magusaks. Vabandan kasvatajate ja kaupmeeste ees ning ajalooline tõde on loodetavasti taastatud.

Viskan hinnasildi ka välja ja vähemalt selles kolhoosikeskuses küsiti värske nosimise eest just sellist raha. Mul läks ühtekokku 11 eurtsi ja väheke sente peale. On see kallis või mitte? Ei ma tea ja otsustage ise.