Päike on kõrgel ja temperatuuri ennustati 25 kraadi kanti. Auto näitab rohkem. Ookeanist jääb 300 meetrit puudu ja ümbritsevad kõrged majad peavad suurema tuule müürina kinni - paras põrgu mu jaoks. Masin muutub ahjuks ja Rutsi pärast olen sunnitud selgete ilmadega tegelema ühe enim vihatud tegevuse ehk päevitamisega. Sellel on aga suured plussid, sest nüüd olen oma poiss juba nii liberastidele kui ka konservaatidele. Kohe seletan.
Maas ma lamada ei suuda ja istun seega toolis, mis omakorda tähendab, et eest olen pruun, mis pruun, aga tagant lumivalge. Eks ma siis seisangi vastavalt seltsimeeste maailmavaatele kas till või hoopis taguots ettepoole - "libestid ja konservid" on igati rahul ning erimeelsusi pole. Hurraa! Miks ma just Hispaanias ja Portugalis talvitun? Mis mulle kõige rohkem meeldib? Seda on ikka küsitud. Üritan siis kirja panna.
Kliima esiteks, aga suvel ei tuleks ma siia isegi siis kui peale makstakse. See kehtib kõikide lõunamaade kohta. Teiseks inimesed - ei suru ennast peale, aga on suhtlemis- ja abivalmid. Naeratatakse palju, nii mehed kui naised. Tänaval hoiavad paarid ikka käest kinni ning pered on koos. Ka hilisõhtul on lapsed kambas, mis on vahva. Palju-palju lapsi on ja noori on ja lemmikloomi kah. Hästi palju on näha lapsi kantseldavaid mehi. Meedib mulle sihuke värk, sest isegi samasugune olnud. Suudlevaid inimesi näeb väga sageli. Seda kõike on rohkem Hispaanias, portugaallased hoiavad endid veidi tagasi. Sõbralikkus ja turvalisus on kindlasti olulised märksõnad, mida pean kindlasti mainima.
Ja loomulikult naised meeldivad. Mitte eelkõige välimuse vaid oma olemuse pärast - nad vaatavad sulle otse silma sisse, aga mitte mingi "olen kepitav pilguga" vaid täitsa tavaliselt. Naeratavad teinekord kasvõi niisama vastu tulles ja sellest ei tasu teha mingeid ennatlikke järeldusi. Sundimatud ja mitte feigid kui poppe sõnu kasutada. Vähe meiki sobib mulle ka, aga siinses kliimas pole see vist isegi eriti võimalik - kogu mudru läheb ju higiga vahtimise peale laiali.
Loodus muidugi - mäed, orud ookean ja see õitemeri. Ei saa kunagi küllalt. Eriti ookeanist ja õitest ja rohelisest murust palja jala all. Istume praegugi ühe kurat-teab-mis kollase põõsa all. Need sirguvad suurteks puudeks ja teevad silmale pai. Meenutavad kuldvihma, aga küllap ikka miskit muud. Võtaks mõned kaasa ja paneks plikade aeda kasvama, neil mõlemil omad majad. Vaevalt, et see taimele sobiks ja mõttetu tapmine. Las jääda siia kuhu kuulub ja hea lisapõhjus naasmiseks.
Lühidalt vast kõik. Üks asi veel - üheksa kuuga saab minust kodus tige, kuri ja vastik inimene. Lausa esto-, russo- ja veel kümne teise asja FOOB, sest see massiline hala, tagakirumine ja ärapanemine muudavad täiega. Aga ma ei taha sihukeseks vaenavaks viripilliks muutuda ja tegemist on seega ka teatavas mõttes põgenemisega. Asi on tegelikult kliimas ja kõik põhjamaalased on sellised kui maskid langevad. Midagi pole parata.
Küllap on seda ka siin, aga keele mitte mõistmine on antud juhul hoopis plussiks. Üks väga oluline asi minu jaoks veel - Portugalis ja Hispaanias on RUUMI, kui sellest aru saate. Ruumi, kus me kedagi ei sega ja saame vabalt olla. Seda isegi sellistes suurlinnades nagu Lissabon ja Madriid. Eestis, sealhulgas ka Tallinnas on meil omad salakohad, aga seda va ruumi, kuhu me kuidagi enam ära ei mahu ega sobi, hakkab aina juurde tulema. Eesti on ka pisem ja äkki on asi hoopis minus endas? Tont seda teab, aga laias laastus on jutt teatavast vabaduse ihast ja priiuse tundest.
Üle kahe kuu oleme Rutsiga taaskord teel olnud ja poolteist sellest Portugalis. Homme tagasi Hispaaniasse - kolm-neli nädalat üsna samasugust rutiini, loodust, kliimat ja inimesi on veel ees enne kui koduvärava lahti lööme. Mingit koduigatsust ei ole kui ehk viimane lapselastest välja arvata. Pisi-Sarah'it nunnutaks küll täiega, pole teda õieti näinudki. Temaga on mul üleüldse suured plaanid ja tõstame feminismi uutesse kõrgustesse ehk me ei lõpeta enne kui absoluutselt igal maailma naisel on absoluutselt igas asjas alati absoluutne õigus. Punkt ja olete vähemalt hoiatatud, kuhu laevuke tüürima hakkab.
Valged ööd - neid olen alati taga igatsenud ja oodanud. Nii jääb ka tulevikus kuniks mind jagub. Selles aina ebakindlamas maailmas on üks paganama kindel asi küll - nii kui valged ööd kätte jõuavad, oleme naksti kodus tagasi. Ei maavärin, naasev vene võim ega isegi Saatan isiklikult suuda meid takistada. Kohtumiseni siis umbes kuu aja pärast. Leelo-Leelo!
Kliima esiteks, aga suvel ei tuleks ma siia isegi siis kui peale makstakse. See kehtib kõikide lõunamaade kohta. Teiseks inimesed - ei suru ennast peale, aga on suhtlemis- ja abivalmid. Naeratatakse palju, nii mehed kui naised. Tänaval hoiavad paarid ikka käest kinni ning pered on koos. Ka hilisõhtul on lapsed kambas, mis on vahva. Palju-palju lapsi on ja noori on ja lemmikloomi kah. Hästi palju on näha lapsi kantseldavaid mehi. Meedib mulle sihuke värk, sest isegi samasugune olnud. Suudlevaid inimesi näeb väga sageli. Seda kõike on rohkem Hispaanias, portugaallased hoiavad endid veidi tagasi. Sõbralikkus ja turvalisus on kindlasti olulised märksõnad, mida pean kindlasti mainima.
Loodus muidugi - mäed, orud ookean ja see õitemeri. Ei saa kunagi küllalt. Eriti ookeanist ja õitest ja rohelisest murust palja jala all. Istume praegugi ühe kurat-teab-mis kollase põõsa all. Need sirguvad suurteks puudeks ja teevad silmale pai. Meenutavad kuldvihma, aga küllap ikka miskit muud. Võtaks mõned kaasa ja paneks plikade aeda kasvama, neil mõlemil omad majad. Vaevalt, et see taimele sobiks ja mõttetu tapmine. Las jääda siia kuhu kuulub ja hea lisapõhjus naasmiseks.
Lühidalt vast kõik. Üks asi veel - üheksa kuuga saab minust kodus tige, kuri ja vastik inimene. Lausa esto-, russo- ja veel kümne teise asja FOOB, sest see massiline hala, tagakirumine ja ärapanemine muudavad täiega. Aga ma ei taha sihukeseks vaenavaks viripilliks muutuda ja tegemist on seega ka teatavas mõttes põgenemisega. Asi on tegelikult kliimas ja kõik põhjamaalased on sellised kui maskid langevad. Midagi pole parata.
Üle kahe kuu oleme Rutsiga taaskord teel olnud ja poolteist sellest Portugalis. Homme tagasi Hispaaniasse - kolm-neli nädalat üsna samasugust rutiini, loodust, kliimat ja inimesi on veel ees enne kui koduvärava lahti lööme. Mingit koduigatsust ei ole kui ehk viimane lapselastest välja arvata. Pisi-Sarah'it nunnutaks küll täiega, pole teda õieti näinudki. Temaga on mul üleüldse suured plaanid ja tõstame feminismi uutesse kõrgustesse ehk me ei lõpeta enne kui absoluutselt igal maailma naisel on absoluutselt igas asjas alati absoluutne õigus. Punkt ja olete vähemalt hoiatatud, kuhu laevuke tüürima hakkab.
Valged ööd - neid olen alati taga igatsenud ja oodanud. Nii jääb ka tulevikus kuniks mind jagub. Selles aina ebakindlamas maailmas on üks paganama kindel asi küll - nii kui valged ööd kätte jõuavad, oleme naksti kodus tagasi. Ei maavärin, naasev vene võim ega isegi Saatan isiklikult suuda meid takistada. Kohtumiseni siis umbes kuu aja pärast. Leelo-Leelo!
