3. november 2021

"Mustamäel poolsurnuks pekstud koerake sai kodusele ravile"

Ja nüüd tänase päeva põletavaima küsimuse juurde, mis väga paljusid loomasõpru painab:

"Kuidas taastub imearmas koerake, kes eile Mustamäel poolsurnuks peksti?"

Vastan, et nii ja naa. Käisin teda hommikul esimese asjana vaatamas ja siis oli ta üsna "sült", kes jalgu väga alla ei võtnud. Õnneks loomake oli suuremast stressist ja hirmust üle saanud ning enam ei värisenud. Arstid arvasid, et ta ei vaja 24/7 veterinaarset järelvalvet ning võib minna kodusele ravile, sest mingeid tagasilööke ei täheldatud. Keeldusin ja lubasin, et tulen pärastlõunal uuesti kontrollima - siis otsustame, aga kõik sõltub eelkõige koerakesest endast.


Eile öeldi kliinikust, et koerale on kiip paigaldatud, aga registris andmed puuduvad. Tõsi. Loomaarstide registris neid polnudki, aga LLR-s oli kõik olemas. See selgus alles täna kui üle kontrollisime. Varjupaigast võetud koer, aga eilse rappimise tõttu ei oma see vähimatki tähtsust. Loomulikult võivad asjaolud muutuda kui jotad koera näiteks pihta panid, aga .......

Mu messengeris toimus täielik hullumaja, sest nii väga paljud elasid kaasa ja tahtsid infot tema tervise kohta. Mõistagi laekus uut informatsiooni. Katrin Hendrikson puutus saatusliku kolmikuga vahetult enne kokku:

Ohh, umbes pool tundi varem jageles too paarike Siili peatuse ülekäiguraja ääres. Siis oli neil rohkem tegemist omavahelise nääklemise ja leppimisega ning koer ei teadnud kuidas olla ja samuti oli ehmunud ning hoidis maad ligi. 

Manitsesin veel neid, et nii purjus mingu ometi tee äärest minema kuna isegi koer kardab. Selle peale tuli vaid mõmin. Kutsile sel hetkel otseselt liiga ei tehtud ning peale mõningast eemalt jälgimist tundus, et rahunesid maha. Seega liikusime ka ise edasi. Kurb, et loomaga sedasi."

Ka loo peakangelane võttis minuga ühendust ning rääkis vastikuid detaile. Ta lubas oma nime avaldada ja seda ma teen. Ole sa tänatud Kristina Rõzkova! Pärisin, et kas jõudis ka video teha, sest sellest oleks kohtus väga palju abi?

"Ei teinud. Olin pidevas vestluses politseiga, nutsin ja kirjeldasin pidevalt, kuidas, kuhu ja mis liikumine toimub. See oli niiiiii nii nii võigas! Ja kõik kõndisid mööda, keegi ei sekkunud! 

Seda oli nii valus vaadata. Olen ka tunnistaja ning annan ütlusi uuesti kui vaja. Peaasi, et need (neid ei saa kutsuda inimesteks) saaksid karistada! Koera loobiti nagu jahukotti!"


Kristiina pakkus Loomapäästegrupile igakülgset abi, toitu ning avaldas kahetsust, et kodu pakkuda ei saa - poeg nimelt allergiline astmaatik. "Kuidas ta tervis on?" See küsimus kõlas pidevalt läbi vestluse ja naise mure oli siiramast siiram. Vat kuidas empaatiavõimelised inimesed elavad võhivõõra looma kannatustele kaasa! Panen siis õige natuke veterinaarset kantseliiti, mida esmasel ülevaatusel tuvastati:

Koer kardab, väriseb, sarvekestad hallid, paremast silmast ei näe, ähvardusvaste puudub, palpebraalrefleks olemas ehk natuke pupill reageerib, vasakus silmas ähvardusvaste olemas, pupill reageerib valgusele, palpebraalrefleks olemas, kõht pinges, vasak pool valulik, hoiab PEJ ja ka PTJ üleval, aga suudab neljal käpal veidi seista, temeratuur 38,5, glükoos 5,3, südames kahin. PEJ jäseme katsumisel valu ei saa, PTJ kanna peal väike haav.
  • Hematoloogia: Aneemia
  • Röntgen: südamesiluett suurenenud, maos toitu, luumurde ei tuvastatud
  • Otsus: Vajab statsionaarset ravi

Pärastlõunal koerakese silm juba säras kui veidi liialdada. No vähemalt polnud ta selline apaatne lamaja, kes sendi surmale võlgu on. Silmadest veel rääkides, siis põletik on jäetud ravita ja see võib olla nägemisjamade algpõhjus. Nüüd sai rohud peale. Käisime isegi väljas jalutamas ja seekord tuli kõik palju-palju paremini välja. Sees kohe üldse mitte, sest haigla põrand on libe, aga õues hakkas juba looma. Tõsi, õigest liikumisest on asi ikka väga-väga kaugel - vahepeal hakkab nagu kukkuma, siis kisub tagaotsa ette ja tuleb nagu kutsikas. 

Nii üks kui teine käpp "reetis" vahepeal, aga põhimure on esimene parem käpp - see väriseb ja ei toeta, siis läheb justkui tagurpidi. Videos kõik kenasti näha. Ei tea kuskohast see närvisignaal nüüd kaduma läheb, aga tõenäoliselt ei saa me Erivet loomakliiniku neuroproffide oskusteta hakkama. Enne muidugi anname talle asu ja loodame, et ehk taastub ise.


Meie eilne "arusaamatus" sai täna lahenduse nagu ennustasin. Jäime küll erinevatele seisukohtadele mõnes juriidilises küsimuses, aga mingit suurt tüli või vastasseisu nagu mõned arvasid, pole olnud ega ole. Eesmärk on ju üks ka, LOOMADE HEAOLU, aga selleni viivatest teedest ja tagamisest on meil mõnevõrra erinev arusaam. Ei muud! Täna loovutas PTA koerakese Loomapäästegrupile kui ametlikule hoiukodule ning hoiame neid kõigi arengutega kursis. Annetusi tuli vähe, aga ka arve oli meie tavamõistes väike ning vähemalt see on ka juba ära klatitud. Aitäh kõigile, kes väiksele karvapallile kaasa tundsid. Veel üks nüanss - kõik võrdlevad teda mu enda Nõpsiga ja pakuvad, et tegu on lausa sugulastega. Vähe usutav, aga kunagi ei tea ju ka?


Ja nüüd päeva parim uudis, sest pärast pooleteist tunnist tutvumist ning arstidega rääkimist otsustasime registris "KOERA" nime all regatud üliarmsa tegelasega haiglarahvaga hüvasti jätta. Arstid olid nimelt veendunud, et taastumine koduses õhkkonnas on parem, seda muidugi juhul kui raviplaani punktuaalselt täidetakse. Seda me teeme alati ja koer läheb väga kohusetundliku ning rikkaliku kogemustepagasiga inimese juurde. Muide, ta on üsna kuulus ja paljud on temast kindlasti kuulnud kui mitte just telekast näinud. No läks talle see koer ja lugu hinge ning olin üliõnnelik, et just tema selle ettepaneku tegi.

"Kes? Kes? Tahate kindlasti teada?"

Aga vat ei ütle, sest see on alles homme õhtune lugu ning siis hakkab juba tema teid taastusravi ja koerakese edusammudega kursis hoidma. Tema õhtuse rõõmusõnumi, mis hingele pai teeb, toon mõistagi teieni:

"Korra käisin ära ja juba ülbitseb! Diivan on tema oma ja magab seal suure norinaga. Ma ei pea ju ometigi äratama, et hilisõhtul veel pissile minna? Juba käisime ja tegi kõik hädad kenasti ära. Ta on nii armas ja hoiab hästi ligi. Nii kui maha istun, on kohe juures. Ideaalne vanainimese koer, kellega koos eluõhtut veeta. Ta ei käitu üldse nii nagu teised läbipekstud loomad ja ei karda inimest. Imelik!"

Loomaarstidel oli õigus ja kodus inimese ligi on parem. Haigla polegi hea koht ühelegi elushingele, sest näiteks ka kiirabis oli ta "naabriks" koerake, kes hirmsates valudes tihti häält tegi. Ja kõik need lõhnad! Väga stressirohke keskkond ja ega meile inimestelegi need haiglad meeldi. Eks ole? Tänan lugemast! Tänan kaasa elamast ja toetage ikka Loomapäästegrupi püha üritust! 
  • Loomapäästegrupp MTÜ
  • EE437700771003183318
  • Vigastatud loomade-lindude raviks
  • 900 1313 (5.-)                           900 1414 (10.-)                       900 2323 (25.-)
"No vaadake seda viimast pilti! Kas ei tee hinge mitte soojaks vaid lausa tuliseks? Täna mulle täitsa meeldib loomapäästja olla. Eile oli risti vastupidine tunne! Jeeee!"