Jämm oli vägev ja mussi tegi Smilers. Punane vaip, sajad õnnitlejad, Playboy jänkud nende seas. Taadu oli õnnelik. Mina ka. Eriti jänkude pärast ....
Täna käisime arstil. Pärast seda kui Treppoja kutsikavabrikust parvo koju tarisime, on kõik väheke hirmul, sest omad koerad jäid ju ka haigeks. Taadu õnneks veel mitte. Ptui-ptui-ptui üle vasaku õla! Lisaks Taadu musitati nii üle, et oli lausa punane huulepulgast. Kartsin, et saab ägeda mürgituse. Seetõttu oli tohtrivisiit topelt õigustatud.
Laias laastus oli kõik korras. Pärast süstide tegemist pakkusin, et paneks talle õige kiibi ka ära. Loomaarst Merili Kesner läks kiibi järele.
"Kas toon kiibilugeja ka?", päris ta.
"Pole vaja! Mina pole talle kiipi pannud. Või haara ühes, kontrollime igaks juhuks järele."
"Aga tal on ju kiip!", näitab Merili aparaadi displayd.
"Äkki see külajoodik pani. Lähme kontrollime üle, kelle nimi registris on."
No ja seisan seal teisel pool letti ning loomaarstid Ketlin ja Merilin passivad mind üsna juhmide nägudega.
"Mis viga on?"
"Kuule Valner! Teed sa seda meelega või?"
"Mida ma teen?"
"Hallo, Taadu on sinu nimel!"
"Ei usu, oota ma tulen kohe vaatama!"
"Ei usu, oota ma tulen kohe vaatama!"
Kurat oligi minu nimel! Täitsa pekkis! Tegime igaks juhuks uue passi ka, sest äkitselt lähen suvel oma Soome koju ja siis saan Taadu-Aadu kaasa võttta. Kodus tuhlasin dokumentide sahtli läbi ja sealt tuli välja ka Taadu pass. Olin ka selle juba teinud ......
Taadu on inimaastates must peajagu üle, aga peale tuhmuvate silmapõhjade, kehveneva kuulmise ja ragiseva südame pole tal häda midagi. Vähemalt ta mäletab imehästi kes olen mina ja kelle juurde tasub joosta maitsva suutäie järele siin hoovi peal. Minuga on hoopis teised lood ja näiteks mälu, eriti nimede peale, on mul kogu elu vilets olnud. Nüüd hakkab aga juba täitsa käest ära minema! Kui vanalt see alzheimer kummitama hakkab? Kusjuuures ma küsin seda jummalast tõsiselt praegu!
