19. aprill 2018

"Võidutants koos Vedruga"

Inimene on teinekord väheke imelik. See käib ka minu kohta ja näiteks nendest loomadest, kes minu juures olnud, hoian üsna eemale. Aastas korra annan ehk näole, aga sedagi alles mõne aja pärast. Enda hingel lihtsam ja loomal ka parem. Nimekiri on pikk ning Mia, Tibi ja Vedru on vaid osake sellest.

Koerad on kohe eriti veidrad tegelikult - kuigi nad elavad maailma parimates kodudes, siis ometigi ootavad nad isegi aastaid hiljem justkui käsku, et kaasa tulla ja on valmis koos minuga välja astuma. Imelik, väga imelik ja väga ülekohtune nende perede suhtes. Vedruga oli aga kõik teisiti.


Vedru sai päriskoju mõnda aega tagasi ja algselt pidasime uue perenaise Anneli Jõgisega päris tihedat sidet. Ajapikku sai selgeks, et Anneli ja Vedru saavad hästi hakkama ning seejärel võtsin rahulikumalt. Kuigi hing kripeldas koera näha, siis hoidsin end tagasi ja rääksin isegi ühe meie vabatahtlikuga, et viigu lepingud ja pass ise ära. 

"Lähen umbes aasta pärast. Siis on koer juba raudpoltkindlalt leppinud ning ei teki mingit igatsemise ja kaasa tulemise jama!", oli mu raudne veendumus.


Paar nädalat tagasi käisin aga Mial üle kahe aasta külas ja see päev osutus ülimalt positiivseks. Kuigi Mia perenaine on maailma toredaim inimene ja koer elab praegu lausa paradiisis, siis ometigi enne äraminekut hakkas ta mind pingsalt jälgima. Tegin korraga kogemata käega selllise hooletu liigutuse ja Miast käis justkui nähtav värin läbi ning ta oleks ukse poole startinud. See oli ainuke nõme moment, aga ei mingit muud hingepiina ei minul ega ka koeral. Miast kirjutan teile varsti ka pikemalt.

Järgmisena võtsingi ette külaskäigu juba minu juurest viimasena lahkunud Vedru juurde ja sättisin oma teekonna pärast Jesperi "ära peitmist"  tema uuest kodust mööda. Tuppa astudes käitus aga Vedru nii nagu poleks mind elu sees näinud - puges peitu, hiilis ja tahtis põgeneda! Arusaamatu! Nii pole kunagi juhtunud ja ega ma nüüd nii halb peremees ka ju olnud?!


"Ta kardabki meeletult mehi ja väikeseid lapsi! Kui päästeametnik käis ahju kontrollimas, siis Vedru tahtis läbi seina põgeneda!"

"Mulle on see esmakordne taoline kogemus. Enamasti lähevad koerad ikka pööraseks kui mind näevad!"

Vedru on jätkuvalt ikka naljanumber küll ja see polnud mulle üldse uudiseks, et ta nii kodukitsi kui kanu mängima kutsub ning taga ajab.  Hirnu herneks, aga kanadel on nii siiber temast, et hakkavad maas lamades "surnut teesklema" kui seda hullu enda poole jooksmas näevad!



"Ta iga päevaga kuulab aina rohkem sõna ja on üleüldse väga hea koer!", kiitis Anneli edusamme. Seda oli suur rõõm kuulda, sest eelmine peremees nimetas teda ju maailma lollimaks koeraks, kes rohkem jooksus on kui kodus püsib. "Viige minema see koer ja leidke talle hea kodu! Meie temast puudust ei tunne!"

Õnneks ei tundnud ka Vedru neist puudust ja maja eest ära sõites ei pööranud isegi pilku endise pere poole. Põlvitasin köögis maas ja Vedru, mida ma pläran, Koljat on ikka ta uus nimi, tuli üliettevaatlikult nuuskima. Andsin talle aega ja siis see juhtus - pagana ohmakas tundis mu lõpuks ära ja siis läks ülemeelik trall lahti! Mul on kombeks lastelastega ikka niimoodi, et lauamängu kaotaja, kelleks enamasti olen ma ise, peab võitjale tantsima Võidutantsu. 

Nagu videost näha, siis sedapuhku tantsisime juba Võidutantsu koos Vedru-Koljatiga ja oli ka põhjust - täiesti üleliigseks osutunud halvaks tembeldatud koer osutus imeheaks ning leidis armastava kodu. Absoluutselt kõik osapooled on ülimalt rahul ja see on ju üht vägevat Võidutantsu väärt! Eks ole mul ju õigus?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar