2. aprill 2018

„Elevandinahkne Pontsu on terveks ravitud ja valmis uude koju minema!“


Pontsu on Mulgimaa koer, kes senini vaid näguripäevi näinud. Temast anti teada uhke pool aastat tagasi ehk eelmisel sügisel. Teate kohaselt oli alalõpmata ringi hulkuv ja külavahel süüa nurumas käiv koer väga haige. Lisaks muudele hädadele, ajas külarahva pabinasse eelkõige aga just kärntõbi, mis võib ka teistele külge hakata. Karvadeta Pontsu nägi välja nagu õudus kuubis ja pole ka mingi ime, et inimesed „elevandinahksest“ koerast kibekiiresti lahti tahtsid saada. Vanuseks pakuti talle julgelt üle kümne aasta.

"Pane see vana ja haige peni magama. Kaua ta ikka piinleb?!", paluti mind.

Pontsu püüdmise võttis enda peale Viljandimaa piirkonna juht Kristel Täär. Lihtne see polnud, sest koerake oli pelglik ning alati kui Kristel nähtavale ilmus, pani Pontsu Suislepa metsade vahele plehku. Kristel on ka kange naine ja kärutas õige mitu päeva edasi-tagasi 100 kilomeetrit maha kuniks koera lõpuks kätte sai. 

Kõik me hoole alla sattunud loomad lähevad esmajoones tohtri manu. Viljandis teeb Loomakaitse liit koostööd Piia Vilu kliinikuga ja sealsed arstid vaatasid Pontsu väga põhjalikult üle. Selgus, et joodikute poolt unarusse jäetud koeral oli nii tugev põletik veres, et see ajaski naha sügelema. Sellest ka tema karvutu olek ja elevandile omane kõva hall nahk. 

Koer kõndis küürus, ribid olid väljas ja kõrvad olid sellest va „elevandinahast“ nii kinni kasvanud, et raske oli isegi proove võtta. Kõrvalestad, parasiidid, tugev alatoitumus, nõrkus, palavik – ühesõnaga oli vaene koerake juba ühe käpaga hauas. Pontsu olukord oli nii kehv, et arutasime isegi ta lõpetamist, aga otsustasime siiski mässama hakata, sest taolise otsuse me võtame reeglina vastu ainult siis kui tõesti enam midagi muud üle ei jää.

Pontsu ravi hakkas pihta parasiidi-ussirohtudest, vitamiinidest, kõrva puhastamisest ning antibiootikumidest. Kristel pesi koera hoolikalt üle ja hakkas vaesekest iga jummala päev kaks korda vastava õliga määrima. Pontsu kannatas kõik vaikides ära ja isegi kõrvade puhastamise ajal ei teinud piuksugi. Pole võimalik, sest seal ju täitsa veritses! Hakkasime arvama, et haiguse tagajärjel on koer kuulmise kaotanud ja ega me väga mööda pannudki. 

Kõrvade puhastamine oligi kõige jubedam tegevus, sest nende puhastamiseks oli ta vaja ikkagi pontsu narkoosiunne suigatada. Minge pekki! Sellist vaatepilti polnud asjaosalised veel ühegi looma juures näinud ja Pontsu kuulmekäigud tuli sisuliselt kuni ajuni „lahti raiuda“. Välja tuli sealt hunnikus jama ja ma ei imestaks kui avastasime ka täiesti uued ning seni tundmatud elusvormid!

Kristel on hästi põhjalik ja tegi neid protseduure igapäevaselt. Kujutage ette seda vatti ja vilet! Müts maha! Pooleteist kuu pärast võis Kristel aga südamest rõõmu tunda, sest Pontsu ise premeeris teda selle hoole ja vaeva eest imetabasel viisil – ta hakkas kuulma ja reageeris inimese jutule! Kristel pani muidugi pillima, haaras koera kaela ümbert kinni ja lihtsalt nuttis õnnest .....

Tänaseks on asjad nii kaugel, et hakkame Pontsule kodu otsima. Antibiotsiraviga on kõik ja on jäänud veel veidi pesus käia, aga sellega saab juba uus peremees ka hakkama. Koera pestakse spetsiaalse šampooniga, mis naha ära parandab ja taas roosaks teeb. Selle annab Loomakaitse Liit uude koju kaasa. Karvkate veel täielikult taastunud ei ole ning näiteks kõri ja kõhu alt on ta veel üsna paljas. Ei midagi hullu ja küll see taastub. Võib juhtuda, et ta vajab tulevikus aastas korra ka vastavat süsti. Ka kõrvadele tuleb kindlasti suuremat tähelpanu pöörata, sest ega see elevandinahk veel täielikult kadunud ole, aga jällegi ei midagi hullu! Selle lahingu me võitsime ja see ülimalt äge koerake on elule tagasi võidetud! Hurraaa ja säh sulle magama panemist!




Pontsu on umbes 3-4 aastane, ülimalt sõbralik ja tänulik koer. Kui Kristel ta juurde läheb ja silitama hakkab, siis vastab Pontsu sellele karuliku mõminaga ja litsub end hästi ligi. Liidul pole veel olnud võimalik Viljandimaale koerteaedikuid ehitada ja sestap on Pontsu pika keti otsas sel ajal kui Kristel tööl on. Ega ta tühi vist ära jooksekski, sest hoiab väga inimese ligi ning käib varjuna su kannul, aga parem karta kui kahetseda. Päris kodus teda ketti panna muidugist ei tohi ja see on ühtne reegel kõigi me koerte jaoks. Loovutustasu on nagu ikka, 60 eurtsi. Loodan, et see ülimalt palju kannatama pidanud ja imekombel ellujäänud koer saab endale väga hea kodu! Tänan Kristelit tohutu töö eest ja teid lugemast!


Täpsem informatsioon Kristel Täärilt endalt – 56 830 882, kristel@loomakaitse.eu


 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar