26. november 2017

Loomahülgaja Rein Tarand: „Kõik on süüdi peale minu!“

13. novembril lõppes inimestevaheline vägikaikavedu ning perekond Tarandid pidid vabastama perekond Habakukkedele kuuluva Mäeotsa talu, Soometsa külas, Häädemetsa vallas Pärnumaal. Tüli oli kestnud juba mitu aastat, kuid nüüd jõudis kohus otsusele ning kohtutäitur Rocki Albert korraldas vara üle andmise. 

Habakukk'ed oma majakest tagasi saades just õnnelikud polnud, sest kaotajapool oli kõik segamini peksnud ja vähegi väärtuslikuma kaasa tarinud. Oma üllatuseks leidsid nad elamisest ka kaks koera ja ühe kassi. Nendega pidi tegelema manukaks olnud Hiie Lainela, kes mulle samal päeval helistaski. Olin just Pärnumaal ja kokku sai lepitud, et lähen läbi ja viskan ka Mäeotsa talukesse jäetud loomadele pilgu peale. 



Kohale jõudsin hämaras ja tõttöelda ajasid suured koeramürakad hirmu naha vahele. Lehmaketti aheldatud koeral polnud isegi kuuti, sest kasvuhoonesse paigaldatud küülikupuure ei saa ju ometi kuudiks pidada. Lisaks oli vaesel koeral ka seesamune kett otse ümber kaela. Teadmiseks, et määruse kohaselt on koerte taolisel viisil ketistamine Eestis keelatud.

Loomad olid näljased, aga kohaletulnud pidid ka minus pettuma, sest lootsid, et võtan loomad kaasa. Seda mõistagi ei juhtunud, sest mul pole neid lihtsalt kuhugile panna. Andke mulle andeks, aga ei mahu rohkem! Mõistagi tegin järjekordsetest hüljatud loomadest Facebooki ka postituse, kus ei maininud MITTE ÜHTEGI nime, sest tõttöelda ei saanud ma isegi sotti, kes on kes või mis juhtus.

Postituse alune kommentaarium lõi kihama ja seal hakkasid sõna võtma asjaosalised ise. Madin oli vägev ja iseäranis sõjakas oli keegi Rein Tarand, kes muudkui uusi „fakte“ tüli ja teise vaenupoole kohta lisas. Talle sekundeerisid just loodud libakontode (Ulvi Kadakas, Verner Emma, Emma ja Verneri kodutalu. Muide viimased kaks on tema enese lapsed. milline mees poeb laste taha peitu?) omanikud, kes justkui kinnitaksid ta juttu. Halloo! See on ju läbi näha, et suvalise nimega inime, kellel pole ühtegi sõpra korraga kaagutama kukub! Vähemalt mulle tundub nii. Kohe õhtul sain Rein Tarandilt ka viisaka kirja:

„Hea Heiki Valner. Palun helistage telefonil 56 777 XXX ja ma annan Teile teada, millisesse kohtugeissi te olete Krista Habakukke poolt kaasatud. Miks te ei pöördunud otse Mäeotsal olevate loomadega seotud teise poole poole, et saada teada, kuidas Krista Habakukk pettis välja perelt pea 12000 eurot, müües õigustühise tehinguga oma kinnistut. Tõendusena kohtuprotokollid.

Loomad on toidetud ja naabri valve all- ka sööt on seal, sest õigustühise tehingu tõttu ei saa loomade omanik kohtuotsuse alusel kasutada kinnistut, mille omanikuks ta ei osutunud. Loomade hukkamiseks ei olnud südant, loomadele on otsitud uut kodu, kuid suuri ja eakaid loomi ei taheta. korterisse ei tohtinud neid paigutada. 

Kohtutäitur arestis kohtumenetluste kulude tõttu ka kontod, mistõttu ei olnud võimalik viia loomi veterinaari juurde eutanaasiale, ka see on kohtav variant. Esimene kohtumenetlus lõppes Krista Habakukke õigusega tõsta kinnistult välja petetud ostjad. Teine kohtuprotsess on pooleli, 30.novembril on Ringkonnakohtus menetlus- kus on juba eelnevalt leidnud tõestust Krista ja Veevo Habakukke poolne petuskeem ja esitatud ka õigustühisetehingu teel alustatud saadud summa tagastamise nõue.

Ostja on loomasõber ja oli sunnitud likvideerima 150 pealise täiselujõus lambakarja, jätma maha maasikaistanduse-7.aastase töö kodutalu rajamisel. Te ei kujuta ette, kuidas teete liiga perele, kes on niigi palju kannatanud. Palun suhelge ka teise poolega, et teada kogu tõde. Loomade eest hoolitses peremees igapäevaselt , ka täna, käies kinnistul neid toitmas ja naabrit igaks juhuks ka toiduvarudega täiendamas. Läbirääkimised koerte asjus on ühe Läti lambakasvatajaga,kes ostis osad uted. Koeri ega kasse ei ole piinatud ega hüljatud-neile puudub Krista Habakukke tegevuse tõttu luba läheneda .....“

Kiri jätkus samas vaimus veel õige pikalt ja härra Tarand palus helistada. Seda ka hilisõhtul tegin, kuid jutust asja ei saanud, sest vestluse sisu oli ikka neile tehtud ülekohust, mitte maha jäänud loomade saatusest. Lõpuks katkestasin järsult:

„See jutt ei vii kuskile ja pole minu asi otsustada, kes kellele liiga tegi! Mind huvitab, mis loomadest edasi saab?“

„Kui kohtutäitur otsustas meid välja tõsta, siis tema vastutabki loomade eest! Loogiline!“

„Helistame hommikul uuesti ja siis räägime pikemalt. Kell on ka juba palju.“


Hommikul olin loomakliinikus, kui korraga tuli härra Tarandilt sõnum:

„Kuna sa ise mulle helistada enam ei julge, siis helista Kati Saara Vatmanile, ta on kogu looga kursis!“

„Mis rumalat juttu sa ajad? Ega ma hakka tühja loba pärast koosolekut pooleli jätma.“

„Asi läks! Sinu valedel ja teiste laimamisel on ka piirid!“

Kuigi Kati nummer on mul täitsa olemas, siis ei hakanud talle tüli tegema. Pärast koosolekut helistasin Tarandile, aga temaga polnud võimalik hüljatud loomadest rääkida, sest mees muudkui süüdistas:

„Võta teadmiseks Valner, et hommikul alustati sinu vastu seoses meie laimamisega kriminaalasi. Politsei tegeleb edasi!“

„Oled sa rumal või? Laimamine pole esiteks kriminaalkuritegu! Teiseks pole ma midagi veel, rõhk sõnal veel, kirjutanud ja riputasin üles vaid fotod ja videod sinu poolt hüljatud loomadest ühtki nime mainimata. Aga kuna sinuga pole võimalik rääkida, siis ära enam mitte kunagi sellel numbril helista!“


Nüüd muutus ka juba „Näoraamatus“ olevate kommentaaride sisu ja ühtäkki olin juba mina süüdi vat, et kõikides selle pere hädades. Seda kinnitas härra ka ajalehele antud intervjuus. Aga veelkord, see kõik ei puutu asjasse, sest see konkreetne lugu räägib ju loomade hülgamisest ja nende edasisest saatusest. 

Kui ma mõne juhtumiga kokku puutun, siis hoian sellel ka tulevikus silma peal, et kõik korda saaks. Vaadake head inimesed, üks asi on Facebookis ohata „Oi-oi-oi, vaesed loomad! Ma aitaks kindlasti, aga ei saa! Enesel koer ja kass olemad! Vaesed loomad!“ Teine asi on lahendusi raskuste kiuste otsida, sest eks meil kõigil ole ju loomad kodudes ees. Seetõttu ma taas Pärnumaale reedel läksingi, et kõikide osapooltega sotid sirgeks rääkida ja loomade heaolu tagada.

Esialgse kokkuleppe kohaselt lubas Pätu ja Mohni nimelistele koertele süüa viia Krista Habakukk. Seejärel võtsin ühendust ka loomakaitse liidu Pärnumaa piirkonnajuhi Leanaga, kellel palusin samuti toitu viia ja igakülgset abi osutada.

Soometsa külla jõudes uurisin selle kurbloo tagamaid taat Antsult, kes mu teelt tõkkepuu koristas ja lahkelt edasi kutsus. Siis läksin juba 67 aastase Jaan Lank’i juurde, kelle juures pidavat Tarandite loomad olema.

Kolmeteist aastane Pätu ja paari-kolmene Mohni võtsid mind rõõmsalt haukudes vastu. Tigedatest koertest polnud enam tühjagi alles ja taas leidis kinnitust tõsiasi, et hirmul on suured silmad. Jaan oli samuti sõbralik ja kutsus tuppa:

„Kuidas need koerad siia jõudsid? Tarand karjub kogu ilmale, et sõlmis sinuga kokkuleppe ning lubasid loomade eest hoolitseda.“

„See on vale! Me pole midagi kokku leppinud, vaid tõin ise loomad ära, sest nad olid ju näljased. Kahju hakkas!“

„On Tarandid siin üldse käinud?“

„Pühapäeval Rein käis, aga viis ainult oma autoromu ära.“

„Kas ta koertest ka rääkis? Kas ta neile süüa tõi?“

„Ei rääkinud ta midagi ega toonud. Kümme eurot andis, et saaksin poest õlut enesele tuua. Lubas õhtul tulla, aga rohkem pole ma teda näinud!“

„Ma küsin veelkord üle, et asi oleks ikka kindel – kas Tarand palus sul loomade eest hoolitseda ja andis selle tarbeks toitu või raha?“

„Pole ta midagi palunud ega andnud. Krista tõi toitu! Üks loomakaitse tüdruk ka.“

„Seda ma tean, ma ise palusin. Kuidas praegu toiduga on? On veel alles?“

„Kassitoitu veel on, aga koerte oma on otsas. Mul on kohe mure sellepärast, sest olen 300 eurose pensi peal olev invaliid ning mul pole neile lihtsalt midagi ette anda.“

„Sellepärast ma siin olengi ju. Aja enesele kestad üll ja lähme poodi.“


Autos sain ma Jaanilt kiirülevaate küla ajaloost ning Tarndite ja Habakukkede tüli tagamaadest. Keerulised lood ja kui ma oleksin pahatahtlikum inime, siis võiksin praegu lahkama hakata emme Tarandi ja tütarde suhteid, Reinu vägiteguseid, aga nagu eelpool mainitud, siis see pole ju selle loo teema!

Külapoes oli loomatoidu valik üsna kesine. Õnneks jäi siiski ka üks viieteist kilone koeratoit silma ja selle viimase me ää otsimegi. Natuke kiisudele ka, kui korraga tuli Jaan häbelikult minu poole:

„Härra Valner, kas sa mulle natuke vorsti ja saia saad ka osta? Mul pole praegu kodus eriti süüa.“

„Lao aga korvi!“

„Ma võtan siis ühe õlle ka?“

„Muidugi võta Ma olen selle lausa võlgu, sest ilma sinuta oleksime jube jännis praegu nende loomadega.“

Tagasiteel hakkasime plaani pidama, kuidas edasi talitada.

„Kas sa neid loomi endale ei taha?“

„Ei taha mina! Ma praegu hoolitsen küll, aga ma ei taha siduda, sest mul on vaja teinekord Sindis nooriku juures ka käia. Kes siis neile süüa paneb?“

„Seda kõike annab sättida. Aga lepime nii vähemalt kokku, et see vana koer, see Pätu jääb küll sulle. Meie ja Krista korraldame söögivärgi. Loomakaitse Liit ehitab ka aediku ümber, sest see ketis pidamine meile ei sobi. Ma ei taha asja kohtutäituri ja vallaga ametlikuks ajada, sest siis jõuavad loomad varjupaika ning ega neil seal hea olla ole.“

„Kui te toidu toote, siis ta võib olla küll“

„Me üritame, aga nii vanale koerale kodu ei leia. Sa oled ta tuttav ka ning las elab ja sureb siin. Nii on talle parem ja Mohniga vaatame edasi.“

„Sellega peate arvestama, et aed peab kõrge olema – paarimeetrisest tuleb Mohni üle.“

„On see õige, et Tarandid jätsid ripakile kaks koera ja kaks kassi?“

„Kaks koera ja ühe kassi ikka!“

„Aga kelle see hall on?“

„Timmi on minu oma, aga varsti on neid kasse rohkem, sest valge on tiine!“

„Persse! Kurat küll! Kuhu me need veel paneme, aga küll siis tuleb midagi välja mõelda?“


Sellest loost võiks kirjutada lühiromaani, sest selles täiesti tavalises külajandis on ainest küll ja küll. Ometigi ma praegu seda ei tee ja tõmban joone alla. Kuidas loomade jaoks lugu lõppeb? Krista edastas mulle Reinu poolt kohtutäiturile saadetud kaebuse:



"Lp.kohtutäitur R. Albert 
KAEBUS
14. nov.2017.a
Loomad:

Seoses pk. Habakukkede poolse loomade kodu ära võtmisega, on nad põhjustanud loomadele kannatusi:

  • Loomi ei ole endisel peremehel südant hukata- täis elujõus loomadele pole põhjust teha eutanaasiat. 
  • Täiskasvanud, suurtele koertele uue kodu leidmine ei ole kandnud vilja 
  • Seoses täitemenetlusega puudub raha, et viia neid varjupaika. 
  • Seoses koerte eest hoolitsemisega, on Rein Tarand neid toitnud ka pärast kinnistu vabastamist - alates 30.oktoobrist 2017.a 
  • Rein Tarand ei saa ise enam viibida Mäeotsa kinnistul alates 31.otoober 2017.a ja seetõttu on toitmise kohustust täitnud naaber Jaan Lank. 
  • Seoses Krista Habakukke 14.novembril 2017.a loomade toitmisega, sai ta loomade omanikuks. (Tunnistaja Jaan Lank)
Toitmine ei tee muidugi kedagi kellegi omanikuks. Näiteks, kui ma tangin võõrasse masinasse bensiini, siis kas see masin kuulub mulle? Loomulikult mitte ja sama on ka loomadega. Juriidiliselt on aga seis selline, et hoone omanik, perekond Habakukk'ed, kes leidsid oma kinnistult võõrad loomad ehk peremehetud asjad, volitas Eestimaa Loomakaitse Liitu nende eest hoolitsema ja meil on luba uued kodud leida. Liit omakorda leppis kokku härra Jaan Lank’iga, et esialgu vaatab mees nende järele ja nii liit, kui perekond Habakukk’ed tagavad vajaliku toidukraami. 


Tarandeid kirjeldasid külaelanikud riiukate „sarikaebajatena“ ning küllap kaebavad nad nii kohtu, kui kohtutäituri, nii Habakukkede, kui Jaani, nii Valner’i, kui Loomakaitse liidu peale. Soovin siinjuures neile edu ja olgu mainitud, et mul on ka rahva jutt tunnismaterjalina salvestatud ning praegu saite lugeda vaid kümnendikku sellest.

„Kuidas küla koerale, nõnda koer külale!“, on praegu igati paslik üht Eesti vanasõna meenutada. Ka Loomakaitse liit teeb Tarandite peale kaebuse seoses loomahülgamisega. Lisaks nõustame ja julgustame ka härra Jaani avaldust teele panema, sest pole ju normaalne, et mingi külasaks lööb sul kulmu nii rulli, et seda arstitädid õmblema peavad. See juhtum on õnneks ka politseis fikseeritud. 

Kõikse tipuks on Tarand ka sama asja eest kohtu ees seisnud, nagu minagi ning eriti küüniline on läbi libakontode seega mulle midagi ette heita! Eks ole? Mo moor oli viinast ja rahustitest läbi imbunud ega teinud maal ega ilmal vahet ning tuli kallale. Käis ka vastavates haigemajades ravil. Mis seletus aga sul on sellele, et ühtäkki maja ja autoklaasid segi peksid ning nüpeldama kukkusid?

Nii, et esialgu ei pea te Mohni, Pätu ja lumivalge kassiluduse pärast muretsema – kõhud on neil täis ja vastu talve nad jännis pole. Ometigi võiksid need inimesed ühendust võtta, kes soovivad neile kodu pakkuda: info@loomakaitse.eu , 53 230 230

Ja nüüd ruttu-ruttu kaebekirju vorpima! Mina tänan!