10. november 2017

„Aasta loomavihkaja kandidaat – hukkunud hobuste omanik Toomas Põder“

Ohh Tom, va Põdra Toomas! Aastad mööduvad, aga oled ikka hoolimatu hobusepidaja ja ilmselt see ei muutu kunagi. Mina puutusin hr.Põdraga kokku aastal 2008, olles algaja loomakaitsja, kes läks kontrollima vihjet räpases laudas elavate hobuste kohta. Pilt polnud kena.

Ühtäkki hüppas nurga tagant välja kasimatu välimusega mehejurakas ja tormas kaameramehele kallale. See pani maantee poole jooksu nii, et jutt taga. Talle järgnes sama kiirelt „ilus poiss-saatejuht“ ning ma pidin siis Kanal 2 kaamera pärast võitlema, et herr Põder seda mööda maad laiaks ei taoks.

„Ma tapan su ära! Ma luban, et löön su maha raisk, kui mingi lugu peaks eetris olema!“, ähvardas Põder. Eriline napakas! Mida mina mingitesse lugudesse puutun, sest toona ma veel teles ei töötanud? 


„Reporteri“ produtsent on muidu äge vend, aga kõige enam siin ilmas kardab ta kohut. Herr Põder lubaski telekanali kohtusse kaevata, kui kasvõi sekund peaks tema loomapidamistavadest juttu tehtama. Lugu siiski tuli, aga see oli selline mittemidagi ütlev leebe „roosamanna“, millest polnud kellegile kasu. Igatahes hobuste heaolule ja külarahva murele ei keskendutud. Põder jooksis vaatamata sellele Pressinõukogule kituma ja sai sealt ka õiguse. Aga keda need Pressinõukogu otsused ikka nii väga kotivad?



Põdra hoolimatu hobusepidamine jätkus vanaviisi. Saatuse tahtel elab mul Kirdalu kandis tuttavaid ja Põdra obestest on ikka juttu tulnud – küll nad tuuseldavad naabrimeeste hoovides ja põllul. Siis nähakse neid jälle maanteel. On suur ime, et varem keegi pihta pole saanud! Tegelikult olla nagu ikka saanud ka. Nii vähemalt sosistatakse. 

Ka hobusepidajad, kellest paljud mu enda isiklikud tuttavad, on Põdra hobuste pärast mures. Üks neist rääkis nii:

„Toomasel on hobused kuskil 30 aastat kindlasti. Mina sattusin sinna juba 7 aastaselt. Aastate jooksul sai mulle selgeks, et hobuste heaolu eest seal ei hoolitsetud. Kui küsisin Toomaselt miks ta hobuseid peab, siis vastas, et tal on need alati olnud ja ei oska ilma nendeta kuidagi. Samas polnud tal kunagi aega ega raha nende eest hoolitsemiseks!“

Ka Marietta Valle müüs hr.Põdrale hobuse, kelle eest lubas ta suure hoole ja armastusega hoolitseda. 


"Üks hetk hakkas Toomas eirama mu kõnesid ning läksin kohale ja pärisin kus mu hobune on? Toomas ütles, et müüs maha, aga tegelikult jäi hobune auto alla sealsamas umbes nädal tagasi. Nii ma vähemalt kuulsin." 

Veel üks tuttav hobusekasvataja otsis oma müüdud hobust taga ja jälle väitis Tom, et müüs maha. Tegelikult ei müüvat Toomas Põder aga kunagi oma hobuseid maha. Selle kasvataja suksu saanud hoopis hukka ilmselt sealsamas territooriumil, mis meenutab tänagi rohkem tuumapolügooni või autoromulat, aga kindlasti mitte hobuste koplit!

„Kui ostsin oma hobuse, kuulsin tema müüjatelt, et nad müüsid kaks varssa Tõdvale. Selle jutu peale läksin oma hobuse vanemaid vendi vaatama ja olid nad tõesti seal olemas. Pakkusin, et ostan loomad ära, aga vastuseks sain, et need tal ostetud vankri ette panekuks. Seda lauset kasutas ta tihti, kuigi tal polnud isegi päitseid hobustele. Hobused olid tegelemata ja metsikud. Selliseid ilmselt vankri ette ei panekski. Järgmisel korral sinna minnes neid hobuseid enam polnud ...“

„Juhuslikult nägin Toomast ja siis ta jutustas, et jah kurja ronisid jääle ja kukkusid läbi - üks uppus, teine surevat kopsupõletikku. Ümberkaudsed inimesed on hädas kuna hobused rüüstavad nende maid ja lõhuvad aedu. Isegi paarituvad võõraste hobustega!“

23.oktoobri hommikul pauk käis ja kogu Eesti tundis rekka alla jäänud hobustele kaasa. Ometigi polnud see mingi üllatus, sest näiteks Sikupilli lasteaia juhataja Maarika rääkis mulle nii:

„Sõidan seda maanteed mööda väga tihti ja eelmisel kolmapäeval või oli see siiski reedel, märkasin korraga ohutuledega vilkuvaid autosid üsna sama koha peal, kus õnnetus juhtus. Pidasin ise ka kinni ja hobused olid teepervel! Hea, et pidama saadi ja otsa ei sõidetud!“

Panite tähele, et hobused olid seega jooksus ligi nädal aega, aga mida tegi sel ajal peremees?! Külarahvas räägib, et auto alla on jäänud aastate jooksul kümme hobust või enamgi. Seda ma hästi uskuda ei taha ja küllap pingutatakse üle. Ega ei tea muidugist ka, äkki ongi nii palju! Kaadrid piinlevast hobusest häirisid paljusid televaatajaid.

„Miks politsei lahtise luumurruga suksul piinelda lasi ja talle kuuli pähe ei lasknud!“, päriti minult. 


Aga sellepärast, et Politsei- ja piirivalveseadusest on politseilt õigus looma puhul teenistusrelva kasutamine hädatapuks välja võetud. Varem oli sees. Kohalikul vetarstil oli see õigus loomakaitseseadusest tulenevalt siiski olemas ja seda isegi siis kui loomade omanikku ei ole võimalik kätte saada. Miks ta vaid rahustava ja valuvaigistava süsti tegi, on muidugi omaette küsimus, sest isegi võhikule oli selge, et taoliste vigastustega hobusest elulooma enam ei saa ....

Muide, aastaid tagasi, veel Loomakaitse seltsis olles, tegin politseijuhtidele ettepaneku, et seadust võiks muuta nii, et politseinikel oleks vabamad käed hädatappude tegemiseks ning nendega ei kaasneks suuremat bürokraatiat. Sõidavad nad ju nagunii vähemalt kasko-laksude puhul kohale ning asi siis ka need loomapiinad ühe jutiga lõpetada. Eestis tehakse aga asju ikka omasoodu ja nüüd on pollaritel taolistel puhkudel relva kasutamine sootuks keelatud. Mnjah ....

Kuidas see Toomas Põdra lugu lõppeb? Ilmselt VTA teeb noomituse ja 3.60 rahatrahvi. Veoauto kinni tagunud kindlustusfirma võib hakata nõudma hobusepidajalt ka kahjusid ja Põdra majapidamine koos hobustega läheb haamri alla, kui tal just neid kümneid tuhandeid tagataskus olemas pole. Loomapidaja peab nimelt tagama, et ta loomad omapäi ringi ei jõlguks ja kurja ei teeks. Loomaomanik vastutab alati! Pidage see meeles!

Kohalikud on endiselt vait nagu kuldid rukkis ja hoiavad eemale, sest vägivaldse külahulluga ei taha keegi tülli minna - paneb raibe veel majale tule otsa! Eestimaa Loomakaitse Liit kuulutab aastate pikkuse hobuste halvasti kohtlemise, oma hooletusega kolm suksut surma saatnud ja inimeste elusid ohustanud Toomas Põdra „Aasta loomavihkajakaks". Toomas Põder pöördub selle kirjutise pärast kohtu poole, sest tema head nime ja mainet on põhjendamatult kahjustatud. Aga head teed sulle pisikene kitupunnist Tommikene, sest sedapuhku on mul ükskõik! Sama ükskõik nagu sul oma hobustest või rohkemgi veel!

„Ja ongi kõik või? See ei saa ju nii olla! Kas siis tõesti mingi asi ei aita ühe hoolimatu talumehe vastu? Kõik jätkub ju samas vaimus!“, on nii mõnedki inimesed hämmeldunud.

Rahu, ainult rahu sõbrad! Muidugi pannakse see Toomas Põder paika, aga selleks on vaja veel ühte avariid ja mitte rekka vaid sõiduauto ning inimlaipadega! Kannatage ja see on vaid aja küsimus, sest Tomil on momendil elus veel kolm hobust – võib-olla oled see sina, võib-olla sinu naine ja lapsed või äkki hoopis su ema-isa, aga tulemata see õnnetus ei jää, sest Toomas Põtra ei huvita. Pole kümneid aastaid huvitanud teda ei naabrite, ei võõraste inimeste ega ka oma hobuste käekäik ega saatus. Nii, et kannatage veidike veel ja oodake rahulikult see avarii ära!