30 juuni 2020

"Loomad ja lõksud"

Loomad on uudishimulikud ja osavad. Teinekord aga ka parajad käpardid, sest seesamune uudishimu ajab nad nii inimese poolt tehtud kui looduslikesse lõksudesse. Taolisi hädalisi satub vabatahtlike loomapäästjate teele üsna palju.

Alles kirjutasin rästikust, kes kaevust välja ei saanud ja imekohtadesse pesa teinud linnud on iganädalane teema.Neid ei jõua loendadagi. Täna hiljaõhtulgi anti Nõmmelt teada, et "keegi" kriibib ventilatsioonitoru sees ja tekitab väikest hirmugi. Eks homme vaata, aga küllap linnu või oravaga jälle tegu on.

Kõiki lugusid ei jõua kirja panna, sest uued tulevad peale ja kuu aja pärast tundub juba mõttetu vana asja meenutada. Üks taoline on Viimsi kährik, kes peadpidi purki ronis, aga tänu meie Tanelile ja Kellile taas loodusesse ilma ahistava peakatteta sai. Lugu jäigi kirjutamata ja ilmselt jääbki, sest olen asjaolud unustanud.

Täna oli omadega jännis aga üks Härjapea 28 maja koridoris olev kass. Elanikud teda oma maja kiisuks ei tunnistanud, aga abi ta vajas.

"Kas on võimalik, et inimene meelega pani talle selle lillepoti kaela?", päris kiisule abi otsinud naine.

"Kõik on alati võimalik, aga usun, et puges ise sinna silmusesse."



Ei julenud üle pea ära võta, sest aas oli nii tihkelt ümber kaela, et tõmba või koos peaga otsast ära. Sestap tegin selle katki. Sorry! Tänulik see tõbras polnud ja vabanedes kimas head aega ütlemata otsejoones üle sõidutee ühe Roo maja hoovi. Küllap ta kodu seal on. Mälestuseks jättis ta oma küünejäljed mu seljale. Hea, et mul naiskat pole, sest seda oleks üsna raske seletada olnud .....

Õhtul juhtus aga üks tore lugu veel ja nimelt Erko Elmik läks Rakveres ühele kiisule appi. Kontrollimisel selgus, et tegu on paar aastat tagasi Tallinnas kaduma läinud kassiga, keda ammuilma surnuks peeti. Omaniku üllatus ja heameel olid meeletud, aga küllap Erko ise sellest imeloost juba kirjutab kui mahti saab.

"Pikk-pikk tee koju tagasi", peaks pealkirjaks kärama küll.