24 juuni 2020

Arina-tüdruk pahandab: "Ärge kõdistage ja turkige mu varbaid!"

"Appi-appi,appi! Ärge kõdistage ja pigistage mu jalgu! Te käite jubedalt närvidele!", võiks Arina jörinat vast tõlgendada küll. Eile laskis ta sellise kurtmisjoru lahti kui Loomade Kiirabi Kliiniku naised talle jälle protseduure tegid, et naera või surnuks. Ehtne kõrumõmm!

Ma olen natuke ebausklik ja seetõttu ei taha väga hõisata või isegi neist asjust kirjutada, sest kardan, et sõnan ära. Poleks esimene kord kui pärast suurt hurraatamist kõik halvemuse poole keerab ja pean hoopis kurvemat teadet edastama. Sestap ärgem hõisakem enneaegu ja leppigem vaoshoitud raportiga.

Sööb pika mokaga ja joob ka. Vähehaaval on kliinikurahvas teda sundunud ja saab juba asja küll. Jäägid ise välja veel ei tule ja näiteks pöies on voolik, mis vedelama kraami otse kotti juhatab. Klistiiriga läks tagaots rokaseks ja hauduma, aga nüüd on ta kiilakas ja ka see mure ei peaks rohkem vaevama. Valutundlikkus jalgades ja tagakehas on oluliselt tõusnud ning, kes matsu jagavad, need mõistavad, et see on igati hea uudis.

Iga kahe tunni tagant vahetatakse Arinal külge, et lamatisi ei tuleks ja ta küljealune väga kangeks ei läheks. Pere käib regulaarselt koeral külas ja selle loo kõige olulisem uudis on vast hoopis see, et välismaal elav Olegi tütar tuli isale seltsiks ja haiglas olevale emmele toeks. Vähemalt ei pea Oleg ihuüksi toas passima ning hulluma. See on tähtis! Isegi väga!

Arinal on praegu veel igasugune liikumiskeeld ja riskide vältimiseks tuleb seljaoperatsiooni läbi viinud loomaarst dr. Ranno Viitma homme teda kohapeale kontrollima. See ongi kõik, mida täna öelda saan, aga mõõdukaks optimismiks on põhjust küll. 


Klatiks ühe jutiga veel paar asja ära ja nimelt kiideti meid, et ikka ravima hakkasime ning eutanaasia teed ei läinud. Sellega on nii ja naa sõbrad - kui Eriveti loomakliiniku personal oleks tunnistanud juhtumi lootusetuks, siis poleks annetuskampaaniat toimunud ning Arina oleks võib-olla juba pilvepiiril. Halastussurm käib loomapääste juurde, aga enne seda kaalume alati  läbi kõik muud võimalikud stsenaariumid. Eelpool loetlesin vaid mõned protseduurid, mida see koerake iga päev vajab ning on rohkem kui kindel, et isegi omi lemmikuid väga-väga armastavad omanikud ei saaks nendega kodus ise hakkama. Kliinikuhooldust enamus meist kinni maksta ei jõua ja loom jääb piinlema, tunnistame me seda või mitte.

Arina on superstaar, kes naudib rahva poolehoidu ja kaastunnet ning raha taha ravi enam ei jää. Absoluutne enamus meie patsientidest on aga tavalised loomad, kelle saatus suuri masse ei kõiguta. Täna viisin näiteks kliinikusse nõrkenud kajakapoja, kel lisaks kehast välja tungivatele vakladele-sipelgatele oli isegi pärakuümbrus kergelt juba ära söödud. Teoreetiliselt oleks saanud eluvaimu sees hoida, aga jäägem ikka kahe jalaga maa peale. Halastussurm on õnnistus kui looma-linnu edasine elu põrgupiina valmistab ning paranemislootust pole. Aamen! Muide, oleks minu teha, siis annaksin sellise võimaluse ka inimestele.


Provva Larissa Kozõrevale ei meeldinud, et Arinat nii massiliselt toetati. Täpsem oleks vast öelda, et talle ei meeldinud see, et ta ise seda läbi ei viinud ning naine asus vasturünnakule püstitades "siirast uudishimust" mõned küsimused. Vastan neile hiljem, aga selgitan veidikene olukorda, mis eemalseisjale võõras. 

Annetusi korjavaid ühinguid on sadu ja sadu, aga annetajate ring väga piiratud. Sestap käib halastamatu võitlus iga euro ja hoiukodu eest ning vastavalt väärikusele valitakse strateegia - mõned on vait ja püüavad paremini teha. Teised kiruvad seljataga või avalikult, et konkurendi usaldusväärsust kahjustada. See on miljonite kõikvõimalike kuulujuttude tuum ja algus.

Vahendades kellegi kuulutust, jätad enda loomad hädasse ja sestap ei jaga ühingud reeglina võõrast muret kuna on isegi omadega jännis. Meeldivaks erandiks on peamiselt venekeelseid loomasõpru koondavad Facebooki kommuunid EPRS ja Help Estonian Pets, kus saavad sõna pea kõik, kes soovivad. Nii jõuab murdosa eestlaste tegemistest ka vene inimesteni. Ka Arina juhtum sai just tänu sellele võimalusele laiema auditooriumi osaliseks ning suur-suur aitäh selle eest!

Loomapäästegrupp sarnaselt Loomusele, Varjupaikade MTÜ-le, Eesti Loomakaitse seltsile jt kommentaariumis peetavat sõda ei pea. Meie gängis olid taolised inimesed, kes võisid hommikust õhtuni veebis "tarka" panna, aga meie teed on lahku läinud. Kindlasti on ja tuleb neid kisakõrisid veel, aga pikaks ajaks nad ei jää. Fakt!

Vimm ja kadeduseuss on kerge tekkima kui teisel paremini läheb, aga vanasti püüti kasvõi naabrist uhkem talu ehitada. Tänapäeva norm käsib see maha põletada. Gäng jääb siiski esimese variandi juurde ja võtab sellest malli - üksi me nagunii ei jõuaks kõiki loomi aidata, aga eri ühingute peale kokku saavad väga paljud hädalised abi. Sestap pole sitaraiumine ja kuulujuttude levitamine kohe kindlasti õige tee, sest seeläbi jääks mingi osa loomi hätta.

Ma ei peatu rohkem pr. Kozõreval, sest meie antipaatia on vastastikune ning tema mitteloomasõbraliku tegevuse avalikustamisel oli mul  kandev roll. Seega olen ta viha ja põlguse igati ära teeninud. Tema minu oma ka. Sinirebase tänava varjupaiga kohta tuleb ka praegu kaebusi. Viimane neist eelmisel nädalal kui Märjamaalt pärit maanaine abi otsis, et Kozõrevale ühe koerahoidmise öö eest 150 eurot maksta. Või räägime minu Kanal 2 bossi Erki Berendsi kassist, kellele sa ta Maarjamäe kodu aia tagant püüdsid ja 250 euro eest juba kiibitud kiisule teisegi kiibi lisasid? Mida kuradit su loomapüüdmisauto üldse Pirital teeb?

Ma võiks ju kõik need juhtumid vene meediaruumi paisata, aga mul pole taolise asja jaoks lihtsalt aega ega tahtmist. Larissa Kozõrevat pole minu jaoks olemas - ta on oksal kraaksuv üksik vares. Ta on tuulevilin ja kummisahin, mis autoakna avamisel paratamatult sisse kostub. 

Seega ei midagi olulist ja paratamatu nähe, millega tuleb leppida. Mul pole vähimatki aruande kohustust Eestis ilmselt kõige rohkem eelkõige kasse tapnud ja kõige imelikumaid annetuskampaaniaid läbi viinud naise ees kuid vastan lugupidamisest vene lugeja ees, kes ei pruukinud eestikeelsest tekstist täielikult aru saada

Larissa küsis täna juba maha võetud sotsiaalmeedia postituses, et miks ma korraldasin annetuskampaania Arina toetuseks kui kaks firmat maksid ju arve ära? Jama puha ja kõik toimus sendi pealt nii nagu siinsamuses blogis kirjutasin - arved tasus Loomapäästegrupp ja firmad andsid oma otsusest teada alles hiljem. Targem oleks ju see firmade jutt üldse enda teada jätta, aga nii me ei käitu. Proovime ikka ausalt.

Kuna kampaania oli edukas, siis üks firmadest soovis edu ja võttis pakkumise tagasi. Teisega pole veel rääkinud, sest pühad tulid peale. Igatahes Loomapäästegrupp seda raha ei küsi, aga oleksime tänulikud kasvõi väiksema annetuse eest, sest loomalikku traagikat täis juhtumid ei alga ega lõppe Arinaga


Tänan lugemast ja Loomapäästegruppi toetamast. Nüüd te teate laimujuttude ilmumise põhjuseid ja vähemalt ühe levitaja mõttemaailma, miks ta nii käitub. Loomapäästegrupil puudus varem võimekus lugusid tõlkida, aga tänu venelaste liitumisel meie gängiga, on see nüüd vähemalt vene keeles olemas. Seega olulisemad lood ilmuvad ka tulevikus kahekeelsetena vaatamata sellele, et see mõnele inimesele ei pruugi meeldida. 

"Valner on vähk, keda kahjuks enam eesti ühiskonnast välja opereerida pole võimalik!", ahastas Larissa Kozõreva ühes oma varasemas postituses.

"Jah Larake! Ma olen vähk loomapiinajate sees ja ümber! Ma olen vähk, keda sa oma kuulujuttude ja laimuga juba välja ei juuri! Selles oli sul tüline õigus!"