07 juuni 2020

"Uppumissurmas olnud kajakas sai päästetud!"

"Mida pealkirja? Valner on jälle jooma hakanud!", hurjustab hea lugeja. "Mismoodi saab kajakas uppuda?"

Aga saab sõbrad ja täna oli minu loomapäästepraktikas ainulaadne uus kogemus, millist varem näinud polnud. Ma olen neid konkse küll kõrist ja nokast ära võtnud. Tamiilidega sama lugu ja need mässivad linnu kenasti lõksu, aga seda, et üks konksuke võtab vangi nii jala kui noka, vat seda nägin nüüd küll esimest korda.

Nüüd aga kõigest algusest peale. Aron ja Liis (vabandan kui nimi valesti meelde jäi) jalutasid Paljassaares kui korraga märkasid "kõverat" kajakat meres rapsimas. Linnul oli pea vee all ja tema elunatukese viimased sekundid hakkasid otsa lõppema.


Noored tõttasid appi ja tõid uppuja merest välja. Nüüd selgus ka tema imeliku kehaasendi põhjus - nokast läbi tunginud õngekonks oli ka läbi lesta. Ilmselt üritas kajaks noka küljes olevat konksu jalaga minema suruda, aga sattus seetõttu veel suuremasse hädasse.  


Noored helistasid Loomapäästegrupi abiliinile 1414 ja Erko Elmik kamandas mind soojast voodist välja. Haarasin "õngekonkse neelavate lindude päästekomplekti" ehk näpitsad, lõiketangid ja noa kaasa ning põrutasin poolsaare tippu. Leppisin Liisiga kokku, et kohtume Neeme tänava lõpus otse mere ääres. 

Algselt palusin neil enda elamise juurest läbi tulla, aga noored ei jõudnud ega jõudnud kohale. Helistasin uuesti ja siis selgus, et nad on jalgsi. Kas teie viitsiksite mingi kajakarajaka pärast keset suvepäeva viis kilomeetrit jalgsi maha vantsida. Vist mitte ja see käib ka minu enda kohta ning seda enam on noorte inimeste käitumine imetlemist väärt.


Edasi läks kõik juba üsna kähku - natuke pusimist ja lind oligi vaba. Tõsi, lendama ta kohe ei hakanud, aga see on ka normaalne, sest tont teab kui kaua ta sellises sundasendis oli. Tiivad igatahes töötasid ja jalad ka. Edasine on juba ta enda teha ja olen kindel, et poole tunni jooksul on ta taas taevalaotuses tiirutamas. Igaks kümneks juhuks sõidan sealt paari tunni pärast veel läbi.

Kõik olid rahul välja arvatud kajakas, kes kogu konksu ja tamiili harutamise ajal meile nokaga peksa tahtis anda. Tänamatu! Aitäh Aron ja Liis! Võib-olla on see mõnede jaoks tühine asi, aga linnule kindlasti mitte, sest täna ta raudselt surra ei tahtnud! See on raud-polt-kindel!